Ulja sõidustiiliga Duarte viib meid 45-kraadise nurga all seisvaid tänavaid pidi Pico Areeiro parklasse.
Pico Areeiro on saare kõrguselt kolmas mägi, 1818 m. Autoga mäkke sõit ja sealt alla jalutamine ei vasta küll päris minu ettekujutusele matkamisest, aga oleksime pidanud siia jõudma piki mäeahelikku üle Pico Ruivo ilma alla Funchali minemata. Tuldpurskavate inimeste vastu ei saa. Teine plaan oli tulla üles mööda Levada da Negrat, aga internetis leiduvate jaanuarikuiste muljete järgi olevat rada väga karvane. Siis autoga üles.
Poolel teel kaob nähtavus ja puud väljas hakkavad koogutama. Üleval kohvi juues jälgime, kuidas tuul verandal toole edasi-tagasi nihutab ja rebib nokatsi peast poisil, kes läheb korda looma. Õue minnes on tuul aga pigem pehme, vihma ei saja ja näha pole eriti midagi. Raja kõrval sahisevad kollaseks kõrbenud kõrrelised ja harvad männid. Siit on 7 km mäest alla. Ajaloolistest vaatamisväärsustest on esindatud iglukujuline Poço da Neve jääreservuaar aastast 1813. Korraks ilmub vaade, näha on lausa Funchali ja siis hakkab sadama. Vihmapükse ei pane, sest esialgu tundub, et ju jääb kohe järgi, pärast on püksid juba nagunii trussikuteni märjad. All kohviku juures parklas askeldab parklas salk kalipsodes inimesi. Nii palju seda vihma nüüd ka ei saja. Kui oleme end kuivama riputanud, jääb vihm järgi ja päike tuleb välja.
Pugime end kurguni täis ja hakkame veerema ülesmäge Poiso suunas. Enne veel kiikame sisse mingit laadi külastuskeskusse ja saame teada, et liigid, mida ma parema puudusel endale teadaolevate nimedega nimetasin, ongi üldiselt samast perekonnast, aga endeemid ehk ainult siin looduslikult leiduvad liigid. Näiteks metsvindi moodi lind Fringilla maderensis on madeira metsvint.
Tee läheb läbi vaigulõhnalise seedrimetsa. Teisel pool Poisot jääme laagrisse. Kell viis juba laagris, hakka või raamatut lugema. Algul paneme telgi üles ilusasse kohta puude all, teeme pildid ära ja kolime siis rohkem tuulevarju. Tuul ajab lillasid pilvi kuhja, pärastpoole on kuhjad roosad ja siis hakkab jälle sadama. Taevas on pool kuud.
Poolel teel kaob nähtavus ja puud väljas hakkavad koogutama. Üleval kohvi juues jälgime, kuidas tuul verandal toole edasi-tagasi nihutab ja rebib nokatsi peast poisil, kes läheb korda looma. Õue minnes on tuul aga pigem pehme, vihma ei saja ja näha pole eriti midagi. Raja kõrval sahisevad kollaseks kõrbenud kõrrelised ja harvad männid. Siit on 7 km mäest alla. Ajaloolistest vaatamisväärsustest on esindatud iglukujuline Poço da Neve jääreservuaar aastast 1813. Korraks ilmub vaade, näha on lausa Funchali ja siis hakkab sadama. Vihmapükse ei pane, sest esialgu tundub, et ju jääb kohe järgi, pärast on püksid juba nagunii trussikuteni märjad. All kohviku juures parklas askeldab parklas salk kalipsodes inimesi. Nii palju seda vihma nüüd ka ei saja. Kui oleme end kuivama riputanud, jääb vihm järgi ja päike tuleb välja.
Pugime end kurguni täis ja hakkame veerema ülesmäge Poiso suunas. Enne veel kiikame sisse mingit laadi külastuskeskusse ja saame teada, et liigid, mida ma parema puudusel endale teadaolevate nimedega nimetasin, ongi üldiselt samast perekonnast, aga endeemid ehk ainult siin looduslikult leiduvad liigid. Näiteks metsvindi moodi lind Fringilla maderensis on madeira metsvint.
Tee läheb läbi vaigulõhnalise seedrimetsa. Teisel pool Poisot jääme laagrisse. Kell viis juba laagris, hakka või raamatut lugema. Algul paneme telgi üles ilusasse kohta puude all, teeme pildid ära ja kolime siis rohkem tuulevarju. Tuul ajab lillasid pilvi kuhja, pärastpoole on kuhjad roosad ja siis hakkab jälle sadama. Taevas on pool kuud.
Lisa kommentaar