Teeservades
hõljub lume kohal valge vine, ulatudes kohati teele. Lumeudu.
Enne rannikut hakkab sadama, mis tähendab, et
praamil pole kõhu peale kinni jäämise ohtu. Sadamas vuravad praamilt mandrile
paar väärindatud puidu koormat.
Praamitrepp on varustatud käsipuuga, mida pidi saab ka ribastatud meniskiga inimene ennast hoogsalt koduste kotlettideni vinnata. Inimesed praamil näivad kõik üksteist tundvat. Ükski mõistlik turist ei lähe saarele sombusel aprillineljapäeval.
Poolel teel sõidab praam raginal millessegi. Kuna ma ei saa paljastada endas sobimatul ajal seilavat turisti, jääb aknale tormamata ja välja selgitamata, kas see miski oli merepõhi või jää.
Enne maale sõitmist märkan, et minu kõrval parkiva auto uksel on teemakohane akronüüm RMK – raiume metsad kändudeks.
Ühtne jono stardib läbi helehalli vati metropoli suunas. Arusaamatu pidurdus rullib üle rivi nagu laulupeolaine. Esimesel võimalusel hargneb seltskond ussikeelena kaheks. Läbi sudu ei saa aru, kas puude taga on mets või mitte. Mööda ei sõida keegi ja esimesed vastutulijad tekivad vahetult enne Kärdlat. Siin piimasupis on elu.
Linnas reisikaaslased kaovad, teisele poole Kärdlat sõidan üksi. Saan seega rahulikult peale passida, millal tuleb trassilt maha Tõrvaninale keerata. Mul on mingisugune plaan. Ilmselt siis A.
Ranna ääres on kitsas tee ja P-ga tähistatud kohad. Ilmneb, et sellesinase tähega plaan pole arvestanud paari elulist asjaolu. Esiteks on maapind kaetud valge, märja ja libeda ainega. Teiseks ääristavad teed sildid, millel kujutatud telgisarnasele rajatisele on viltune kriips peale joonistatud.
Hõivan P-koha. Maastikuluure näitab, et metsa all on mitmeid seinteta söögitube koos eraldi asetseva koldega. Neist ühe juures liuväli lõpeb. Selle ma võtan. Uisutan ettevaatlikult tagasi, et auto suvisele lauale lähimasse P-sse teisaldada. Mul pole ju põlve jaoks ettenähtud korsetti installeeritud.
Käsikaudu püstitan telgi. Tuleb välja, et lisaks sellele, et Hiiumaa on pime, on see ka kõva.
Norralased on mulle kaasa pakkinud turska. Huvitav. Kusagil häälitsevad rändlinnud, teisal sahiseb meri.
Praamitrepp on varustatud käsipuuga, mida pidi saab ka ribastatud meniskiga inimene ennast hoogsalt koduste kotlettideni vinnata. Inimesed praamil näivad kõik üksteist tundvat. Ükski mõistlik turist ei lähe saarele sombusel aprillineljapäeval.
Poolel teel sõidab praam raginal millessegi. Kuna ma ei saa paljastada endas sobimatul ajal seilavat turisti, jääb aknale tormamata ja välja selgitamata, kas see miski oli merepõhi või jää.
Enne maale sõitmist märkan, et minu kõrval parkiva auto uksel on teemakohane akronüüm RMK – raiume metsad kändudeks.
Ühtne jono stardib läbi helehalli vati metropoli suunas. Arusaamatu pidurdus rullib üle rivi nagu laulupeolaine. Esimesel võimalusel hargneb seltskond ussikeelena kaheks. Läbi sudu ei saa aru, kas puude taga on mets või mitte. Mööda ei sõida keegi ja esimesed vastutulijad tekivad vahetult enne Kärdlat. Siin piimasupis on elu.
Linnas reisikaaslased kaovad, teisele poole Kärdlat sõidan üksi. Saan seega rahulikult peale passida, millal tuleb trassilt maha Tõrvaninale keerata. Mul on mingisugune plaan. Ilmselt siis A.
Ranna ääres on kitsas tee ja P-ga tähistatud kohad. Ilmneb, et sellesinase tähega plaan pole arvestanud paari elulist asjaolu. Esiteks on maapind kaetud valge, märja ja libeda ainega. Teiseks ääristavad teed sildid, millel kujutatud telgisarnasele rajatisele on viltune kriips peale joonistatud.
Hõivan P-koha. Maastikuluure näitab, et metsa all on mitmeid seinteta söögitube koos eraldi asetseva koldega. Neist ühe juures liuväli lõpeb. Selle ma võtan. Uisutan ettevaatlikult tagasi, et auto suvisele lauale lähimasse P-sse teisaldada. Mul pole ju põlve jaoks ettenähtud korsetti installeeritud.
Käsikaudu püstitan telgi. Tuleb välja, et lisaks sellele, et Hiiumaa on pime, on see ka kõva.
Norralased on mulle kaasa pakkinud turska. Huvitav. Kusagil häälitsevad rändlinnud, teisal sahiseb meri.
Lisa kommentaar