Hommikusöögi taustaks sajab veidi lund.
See seletab, miks öösel külm magada oli, kuigi
ennustatud temperatuur pidi olema täpselt magamiskoti mugavusmiinimum.
Telkimine oligi ette nähtud uue magamiskoti testimiseks.
Suurest parklast algab matkarada. Läheb Kärdlasse. Jalutan veidi, kuni rada väga lumiseks kätte ära läheb. On selline kena lai metsane rada, servades mõned muhedad kännud. Seda rada on järgmiseks aastaks hea teada.
Kusagil noolega näidatud suunas on ka telkimisplats. Ja kemmerg. Mõlemad asutused jäävad minust külastamata. Öelnud siis kohe.
Google’i aerofoto näitas Tahkuna poolsaarel suurt lahmakat metsa. Ma ei vaadanud küll, mis aastast too foto oli. Läbi poolsaare sõites on aga raske leida isegi pissimispeatuseks piisavas koguses puid. Ei hakka silma ka kaardil tähistatud metsanduslikku õpperada. Aga võib-olla see kõik ongi metsandusõpe.
Leian puntra mahajäetud maju. Neist ühte on hakkaja inimene toonud kena koguse rehve. Loopinud aknast sisse ja viimase sületäie ladustanud aknalauale.
Ühel raiesmikul on koolilapsi kasutades kuluefektiivselt metsa istutatud. Aasta siis oli 2011. Säilikpuid näen ainult ühel raiesmikul pundina, kus keskel tallumata sammal. Mujal ikka hajali üksikud puud, millest osa suurema tuulega kõhuli kukub, kui nad pole seda juba teinud. Tahkuna poolsaarel on enamus nähtud lankidest pärit sellest talvest. Paljudel allesjäetud puudel on tüvi saanud raiumise käigus kahjustada, osad puud on ilma ladvata. Huvitav lähenemine. Kitsekari ületab pikkamisi lagendiku.
Leigri ja Pihla-Kaibaldi kaitsealade vahel tundub esialgu metsa väga palju püsti seisvat, aga peatselt on igast hargnevast teeotsast näha eemal haigutavat auku. Satun hiigelsuurele langile, kus säilikpuude jätmine suures raiumistuhinas vist meelest on läinud. Murran just pead Leigri kaitseala ja lageraielankide omavaheliste piiride üle, kui näen, et raiutud on ka otse kaitseala sildi taga. Juriidiliselt on kõik kindlasti korrektne ja load olemas. Ja linnainimesed ärgu üldse virisegu. Silman metsas askeldavat harvesterimeest ja saan parkiva auto järgi teada, kus elab RMK-inimene. Lauka küla kandis ääristab marsruuti erinevas lagunemisastmes nõukogude arhitektuur.
Aeg kisub öösse. Püüan tuvastada metsaonnide täpset asukohta, aga RMK äpp pakub mulle jõulukuuske. Jõuludeni on veel aega, mis sest, et üle tee lendab üks parv lumehelbeid teise järel. Kured ja luiged on kohal. Luiged läh’vad, lumi taga. Luiged tul’vad, lumi taga?
Metsaservas seisab põder. Jään ka seisma. Põder peab aru ja longib siis teeni, kepsleb sellest üle ja kaob puude vahele.
Metsapere metsaonni leian ka äpita. Tore koht, suvel oleks siin kindlasti mõnus. Onni kõrval on bassein. On küttepuid, aga mitte tubast küttekollet. Kolin pärast mõningast kaalumist siiski tuppa, sest telk on märg ja põlv kükitamist ei soosi ning autos magamiseks tuleks seal väga suures osas elamist ringi tõsta. Toas ärkab kärbes ja tuul lammutab ümber maja.
Suurest parklast algab matkarada. Läheb Kärdlasse. Jalutan veidi, kuni rada väga lumiseks kätte ära läheb. On selline kena lai metsane rada, servades mõned muhedad kännud. Seda rada on järgmiseks aastaks hea teada.
Kusagil noolega näidatud suunas on ka telkimisplats. Ja kemmerg. Mõlemad asutused jäävad minust külastamata. Öelnud siis kohe.
Google’i aerofoto näitas Tahkuna poolsaarel suurt lahmakat metsa. Ma ei vaadanud küll, mis aastast too foto oli. Läbi poolsaare sõites on aga raske leida isegi pissimispeatuseks piisavas koguses puid. Ei hakka silma ka kaardil tähistatud metsanduslikku õpperada. Aga võib-olla see kõik ongi metsandusõpe.
Leian puntra mahajäetud maju. Neist ühte on hakkaja inimene toonud kena koguse rehve. Loopinud aknast sisse ja viimase sületäie ladustanud aknalauale.
Ühel raiesmikul on koolilapsi kasutades kuluefektiivselt metsa istutatud. Aasta siis oli 2011. Säilikpuid näen ainult ühel raiesmikul pundina, kus keskel tallumata sammal. Mujal ikka hajali üksikud puud, millest osa suurema tuulega kõhuli kukub, kui nad pole seda juba teinud. Tahkuna poolsaarel on enamus nähtud lankidest pärit sellest talvest. Paljudel allesjäetud puudel on tüvi saanud raiumise käigus kahjustada, osad puud on ilma ladvata. Huvitav lähenemine. Kitsekari ületab pikkamisi lagendiku.
Leigri ja Pihla-Kaibaldi kaitsealade vahel tundub esialgu metsa väga palju püsti seisvat, aga peatselt on igast hargnevast teeotsast näha eemal haigutavat auku. Satun hiigelsuurele langile, kus säilikpuude jätmine suures raiumistuhinas vist meelest on läinud. Murran just pead Leigri kaitseala ja lageraielankide omavaheliste piiride üle, kui näen, et raiutud on ka otse kaitseala sildi taga. Juriidiliselt on kõik kindlasti korrektne ja load olemas. Ja linnainimesed ärgu üldse virisegu. Silman metsas askeldavat harvesterimeest ja saan parkiva auto järgi teada, kus elab RMK-inimene. Lauka küla kandis ääristab marsruuti erinevas lagunemisastmes nõukogude arhitektuur.
Aeg kisub öösse. Püüan tuvastada metsaonnide täpset asukohta, aga RMK äpp pakub mulle jõulukuuske. Jõuludeni on veel aega, mis sest, et üle tee lendab üks parv lumehelbeid teise järel. Kured ja luiged on kohal. Luiged läh’vad, lumi taga. Luiged tul’vad, lumi taga?
Metsaservas seisab põder. Jään ka seisma. Põder peab aru ja longib siis teeni, kepsleb sellest üle ja kaob puude vahele.
Metsapere metsaonni leian ka äpita. Tore koht, suvel oleks siin kindlasti mõnus. Onni kõrval on bassein. On küttepuid, aga mitte tubast küttekollet. Kolin pärast mõningast kaalumist siiski tuppa, sest telk on märg ja põlv kükitamist ei soosi ning autos magamiseks tuleks seal väga suures osas elamist ringi tõsta. Toas ärkab kärbes ja tuul lammutab ümber maja.
Lisa kommentaar