Terve
eilse päeva jälgisin oma hiigelaknast, kuidas üle vee Kunoy ja Borðoy kord
kadusid vihmapilve ja siis jälle välja ilmusid, praam Sam häirimatult oma rada sõitis
ning aknaklaas tuules kergelt võnkus.
Ilmateade
ütleb, et täna on mõtet Kalluri majaka juurde ronida ja ilmateatel on sedapuhku
õigus. Tuult küll on, aga mitte liiga palju. Vihm jääb kella üheteistkümneks
järgi.
Majakani
kõnnitakse saare kõige kaugemast külast Trøllanesist. Selleks ajaks kui ma
mäekumeruse tagant nähtavale ilmun, oma kaks varasemat turisti selfiseansiga
juba poole peal. Mööda kitsast rada kahe kuristiku vahel pääseb kohta, kus
kaadrisse jääb majakas kõrge kaljumüraka taustal. Ilusti sobivasse kohta on nad
selle ehitanud, aga millegipärast mul siin matkates enamus aega jalad
värisevad. Tasus kaks päeva oodata küll, et vihm järele jääks. Enne lahkumist
väidab GPS siin olevat ühe geopeituse aarde ja kuniks ma plastmasskarpide kallal
kohmitsen, läheneb merelt trobikond vihmasambaid, mis suurepärase valgusmängu
moodustavad. Nii on geopeitusest kasu ka, see kõik oleks muidu nägemata jäänud.
Trøllanesis
löövad lained laksudes rannale ja kohe hakkab ka jälle vihma sadama. Enne
loojumist kuldab päike üle tumelillade pilvede all seisvad lumepurused
mäed.
Lisa kommentaar