rongist Karasjokki

Mida põhjapoole, seda valgemaks öö läheb.
Päike sirab juba vähemalt kella kolmest. Ajuti ärkan ja loen kogu interneti läbi.
Õhtul restoranivagunis söömas käies seltsisin mitte omal initsiatiivil kahe soomlasega ja Tommi lubas hakata blogilugejaks. Nemad sõidavad Kemijärvile kalale.
Rovaniemis tuleb aega tappa hommikusöögiga, aga ma ei suuda nii palju süüa, et kogu aeg surnuks lüüa. Hakkan lugema Strugatskite ”Tigu nõlvakul”. Sellest võib leida matkamiseks kasulikke tsitaate. Näiteks: ”Aga tead, üldiselt arvatakse, et edasiliikumiseks pole headus ja ausus sugugi nii hädavajalikud. Selleks on vaja jalgu. Ja saapaid. Võivad olla ka pesemata jalad ja porised saapad…”
7,5-tunnise sõidu Karasjokki magan suures osas maha. Karasjok on piirilinn Norra pool piiri. Eskelisen Lapin Linjat sõidavad ka Kautokeinosse, aga ainult kaks korda nädalas ja nende graafik mulle ei sobinud. Nüüd siis ööbin Karasjokis ja sõidan sealt homme kohaliku bussiga edasi.
Taevas on tõmbunud asjalikult pilve. Väljas on sellest hoolimata ebameeldivalt palav. Tee ääres mugistavad põhjapõdrad. Mets on peatselt kiduram ja nähtavale ilmuvad esimesed kõrged künkad.
Kaasreisijad pudenevad järjest maha. Ivalos jääb bussi paar inimest. Vanem proua teeb minuga juttu ja kurdab sääskede üle. Talved veedab ta Hispaanias, sest lumi.
Korra sajab ladinal. Esimeseks kolmeks matkapäevaks lubatakse lahkelt kuni 13 mm vihma. See tundub olevat päris palju vett. Hoiab vast sääsed ja kihulased vaos.
Karasjokis on mul majake vaatega linnale. Sääsed ründavad kohe. Õhtusöögi tarbeks tuleb vantsida tagasi kesklinna mööda jõekallast, mida ääristavad pärismaalaste piroogid.
Eelmine
Tallinnast rongini
Järgmine
rada algab

Lisa kommentaar

Email again: