vihm Madam Bongoseni

Majutan telgi eesruumis tohutut kogust sääski.
Õue polegi neid eriti järele jäänud. Ei saja, on pilves ja tuuline. Öö oli täiesti vaikne, paar korda rabistas vihma sadada.
Päevane vihm algab siis, kui olen pakkimisega lõpusirgel. Sissejuhatuseks mõned kõrgemad kohad. ”Siia paistab ainult üks piir ja seegi on salapärane ja kättesaamatu - silmapiir. Kõik ülejäänud piirid on inimeste väljamõeldis niisama nagu igasugused piirid inimestes endis, tihti seatud ainult selleks, et nendest üle astuda.” (Fred Jüssi)
Edasi sohu. Avastan, et matkakeppidest ei ole kasu mitte ainult jõgede läbimisel, vaid nendega saab püdelal maal ka edukalt mättaid torkida, lompide sügavust mõõta ja ühest kiitsakast tüvest purdel tasakaalu hoida. Pärast esimest sood tekitab kuiv ATV-rada nii palju elevust, et uhan mööda seda tükk aega, enne kui märkan, et rada keeras juba ammu võssa.
Sood jätkuvad. Vahelduseks on soo metsas. Leian koha, kus ühes loetud blogis matkaja vööni mutta vajus. Seda õnnestub vältida. Sulberdan ainult kuni pahkluuni vees. Vihm ägeneb. Lisaks tuuseldan võsast üles karja sääski. Need istuvad peamiselt katmata kohtadesse – näkku ja sõrmedele. Inimestel võiks olla mugavamaid meelelahutusi.
Kui sood lõpuks läbi saavad, viib rada mäkke. Seal sääski pole, mudas müttamist ka mitte. Seevastu on tugev tuul ja rõhtne vihm. Ei teagi, mis on parem. Vaade on hallidele kogudele, mis peaks olema mäed ja järved. Päeva kõrgeima tipu Goaskinvárri otsas on kivihunnik ja piknikulaud. Piknik hetkel kaubaks ei lähe, kuigi kõht on tühi. Kraban kiirelt kotist küpsise ja veeren mäest alla. Esimese hooga küll teed mööda vales suunas. Rada suundub üle kivide vasakule.
Juba kaugelt on kuulda pahinat. Jõgi. Seda ma kahtlustasin. Üsna lai, madala veega ilmselt lihtsalt ületatav, võibolla ei pea varbaidki märjaks tegema. Mul läheb vee läbimisega jupp aega. Otsin turvalist teed, turnin sügavatest ja hirmsalt pahisevatest kohtadest ringi. Põlved jäävad kuivaks. Järgmiseks peab saama üle kitsast kiire vooluga harujõest. Rajale ettenähtud koolmekoht paistab lootusetu. Tatsan ühele ja teisele poole ja ületan jõe lõpuks allavoolu, kus see enne suurde jõkke suubumist mitmeks hargneb. Viimane ots on rüselemine põõsastes. Nüüd on äkki väga külm.
Kaks kilomeetrit ATV-dega songitud rada ja viimane kilomeeter kruusateed. Mis matkajatel küll kruusateede vastu oligi?
Madame Bongose nimelise fjellstue ehk mägionni pidajaga suhtlesime FB sõnumite kaudu. Soovitati ööbida toas, kus sääskede peletamiseks elektrooniline seadeldis. Mul hetkel sääskedest ükskõik. Tahaks kuuma dušši, kuivi riideid ja sooja teed. Kõike saab. Kohe saabudes suunatakse mind küsimusi esitamata duši alla ja tuppa kaasa antakse puhur, et riideid kuivatada. Saab ka põhjapõrdast tehtud õhtusööki ja õlut. Vanamees, kes kohta peab, eriti inglise keelt ei räägi ja lõbustab mind terve õhtusöögi aja sellega, et mulle guugli tõlke kaudu küsimusi esitada ja minu omadele vastata. On käinud Tallinnas, mis on talle sügava mulje jätnud. Näitab uhkelt ette vanalinna pildiga tassi ja uduseid reisipilte. Ema poolt on ta saam ja õppinud kokaks. Kogu elamine näeb eklektiline ja veidi räsitud välja. Varem pidas ta majutusasutust emaga kahasse. Ema on nüüd surnud.
Terve söömise aja olen ärevil mõttest, kuidas ma homme pärast jõgesid ja soid Norra ebasõbralikus ja vihmases maastikus telgin. Pärast vaatan, et vihma on prognoosist jälle vähemaks korjatud.
Täna kõnnitud 16,6 km.
Eelmine
rada algab
Järgmine
matk mittekuhugi

Lisa kommentaar

Email again: