Białowieża: lumesadu

Rattalaenutupunktid on kinni, söögimajad samuti. Kooserdan ringi rahvuspargi pargis. Siin oli kunagi tsaari jahimõis, kuniks selle võtsid üle Poola kuningad ja Leedu vürstid ja siis peahoone ilmasõjas maatasa tehti. Alles on muist kõrvalhooneid ja suured tammed. Tagumisse nurka on peidetud geopeituse aare. Muuseum on kinni „until further notice“, ainult suveniiriputkasse on unustatud üksik poola keeles suhtlev naisterahvas. Lisaks mulle hulgub ümber vinge tuul, mis kinnastest läbi puhub.

Kõik pole siiski lootusetu, lahti on pood. Müüb jogurtit, sprotte ja õlut.

Tudeerin kaarti. Võib minna pargi ülemisse nurka, kus on metsas 5-kilomeetrine rada. Raja alguses on silt kõva tuule kohta. Siin metsas ei tundu tuulel midagi häda olevat ja ega ma ju tegelikult poola keelt ei oska.

Lähen metsa, lumesadu. Piisonipildiga viita järgides jõuab lagendikuni. Lagendiku teises otsas on Valgevenet tähistav piiripost. Posti kõrval kõhutavad kaks piisonit. Aed nende ja minu vahel ei moodusta suletud kujundit. Ilmselt valvepiisonid.

Rahet meenutav ja müdinal sadav lumi asendub heljuvate räitsakatega. Rada möödub surnuaiast, mis on pärit ajast, kui siin asus sakslaste küla. Kuhu ellujäänud sakslased täpselt kadusid, ei ole teada. Läksid kas Volga äärde, kus tsaar neile paremat maad lubas, või liikusid I maailmasõja ajal koos taganeva Saksa armeega läände.

Ametlik rada kaob kuhugi ära, aga vonklevaid toredaid radu on siin piisavalt. Peab ainult peale passima, et Valgevenesse ei satu. Kuused ja sammal on maaliliselt lumised. Pärast leidub raudtee, mis viib rattarajale ja sedapidi ringiga autoni tagasi.

Öömaja perenaine korraldab mulle naabrimehelt homseks jalgratta ja restorani helistades saab süüa ka midagi muud kui matkatoitu. Kuna PPA-l mind hetkel väga ei vaja, siis olgu kohalikel ettevõtjatel vähemalt mingid kasud sees. Murran pead, mida inimesed küll kogu selle peldikupaberiga teevad. Käimas pole ometi düsenteeriapuhang. Kui ma oleks karantiinis, siis varuksin toitu, šokolaadi, raamatuid ja saunaõlut.