11. matkapäev

Kulgeme mööda rohelist lainelist kividega maastikku, kuniks eemalt hakkab paistma Baraskoon. Lained on väga järsud.
Vaade on pidevalt vasakule, kust paistab Issõk-kul, mille pinnal on sellised triibud nagu oleks järv jääs.
Ootamatult vara jääme laagrisse, kusagil kella kahe paiku. Palav, peesitame, loeme ja peseme. Päikese käes olev külg kärssab, teine on jahe. Saan Shakespeare'iga ühele poole ja Krõõbi käest kellegi Ameerika professor Lewin'i artiklid.
Meid külastab lambakarjus, kelle hobune seab ennast kivi najale lösutama nagu koer. Külaskäigud toimuvad põhimõttel, et sina kostitad kõiki ja kõik kostitavad sind.
Õhtusöögi puhuks ehitavad giidid meile kivi najale lambanahast sohva. Täiesti sahib-värk.
Arutame, et internetis rippuvat matkaraja kirjeldust tuleks pisut täiendada: kogu päeva imetled lummavaid vaateid orgudele ja lumistele mäetippudele (loe: pead hinge kinni, et mitte sinna lummavasse orgu/jõkke kukkuda). Hobustel on õnneks kapjade küljes iminapad ehk siis imikabjad.
Õhtul tehakse lõket. Oleme lõpuks ju jõudnud tõotatud metsa. Sel ajal kui tuld üles tehakse, proovib mööduv lehm süüa telgi küljes rippuvat pesueset.
Tuimad eestlased on võimelised tundide kaupa sõnatult tulle vahtima, giidid jorutavad laulda.
Eelmine
10. matkapäev
Järgmine
12. matkapäev

Lisa kommentaar

Email again: