Harilaid-Karala

See tundub mõnevõrra uskumatu, sest taevassinises taevas on mõned õhukesed pilveviirud ja tuult peaaegu pole. Võimalus esireas maru vastu võtta ja telgi tormikindlust katsetada on küll ahvatlev, aga peale jääb lõpuks soov tuule ja vihma eest hoonesse varjuda. Pilgusel nii lühikese etteteatamisega magada ei saa ja nii rendime jupi tuulikut Karala kandis.
Lätlased ärkavad ja lähevad ujuma. Seame nendega sisse diplomaatilised suhted (loe: viipame ja naeratame). Kuigi oleme pool katusealust lauda viisakalt vabaks jätnud, einestavad nad eemal väikese laua ääres. Ju on kuulnud, kuidas katkuajal kehtinud kahemeetrine lähedus võõraste inimestega on põliselanikud ära vaevanud ja millise rõõmuga taas viiemeetrist vahet peetakse.
Võtame järgi kogu eelmisel aastal võtmata jäänud kruusatee. Alustame kohe pärast Harilaidu merele lähema alternatiivteega, mis viib otse Kihelkonnale läbi kidurate männikute ja ritsikatest sirisevate lilleliste aasade. Horisondi lähistel võib tähelepanelik vaatleja märgata niiskust koguvaid pilvi.
Kihelkonnal on pood. Publiku tungival soovil teeme sellest kohviku. Jäätist ja oma topsist kohvi manustatakse poe ees kohalikke inimesi vaadeldes.
Edasi Kiirassaarde ja sealt läbi Ameerika metsa Käkisilmale. Katsume ära Vilsandi teeotsa merre mineva osa ja naudime piknikku lõkkekohas. Kena lõkkekoht.
Veidi tagasi ja lõikame Eeriksaare poolsaare suunas. Kohanimed viitavad geoloogilistele muutustele. Lahtedest on saanud järved ja saartest poolsaared. Murune rada üle põllu ja hüüdlause all „meie usume gepsu!“ sukeldume tihnikusse. See meenutab juba hästi aastatagust rattaretke. Taas kruusateel end puhtaks rapsides nendime, et rattamatkajad ja muud gepsu-usklikud toimivad tänapäeval edukalt seemnete levitajatena.
Kusagil Eeriksaarel olevat papa eriloaga kunagi kalal käinud. Tavainimesi siia tol ajal ei lubatud. Pea kohale hakkavad kerkima tumelillad pilved, aga sõidame siiski jätkuvalt päikeses. Metsatee lõpeb äkiliselt Kusti juures. Kustit pole kodus. Vahepeal pildistame hallikirjuid lehmi ja pistame jänese plagama. Tagasiteel ragistab tee kõrval metsseakari. Näen kolme-nelja turja läbi heina minemas, aga kohmitsen siis alles kaamerakoti kallal. Möödasõitev kolhoosiesimehe tüüpi bemmimees ei saa ilmselt sotti, mida me seal vahime, kaamerad käes ja hambad irvis.
Kaart näitab rada otse Atlasse. Tehtud, mõeldud. Kohati rinnuni rohi, aga Atlasse saab. Atlast saab läbi lambaaedade Elda poolsaarele. Mitu aiaauku tuleb seejuures avada ja sulgeda. Viimaks lõpeb kruusatee keelavate märkidega ümbritsetud teeristis. Uurime kaarti, kui kostab inglisekeelne ettepanek edasi sõita. Kuklas suusamütsiga šoti härrasmees selgitab, et sildid on suurte autode jaoks. Tema ema põgenes siit 1944. aastal Inglismaale ja nüüd käib ta siin nii tihti kui saab, et lastele Eestit tutvustada. Majast olid tagasi tulles alles vaid mõned suured kivid. Nüüd on uhke hoone ja päikesepaneelid.
Elda pangal on inglid kesapõllul, iglusaun ja piirivalvurite putka. Teeme pildid ära ja spurdime öömaja suunas. Elda telkimisalal jääb nüüd telkimata, kuigi see on kena murune plats kahe suure katusealuse lauaga. Korraks tibutab, aga sadama ei hakka.
Öömaja on täis lätlasi. Tuuliku teiselt korruselt avaneb kena vaade, on võimalus kööki kasutada ja õlut osta. Saun on klaasseina ja aiavaatega. Aias kadakate vahel on superluks kanala.
Täna sai vändatud ca 70 km.