Hommikul saab kaua magatud ja kohmitsetud.
Teel Karujärveni sajab vahelduva eduga. Tõstame pakid ratastele ja joome hakatuseks kämpingus kohvi. Kell on juba kaksteist läbi. Sadu jääb veidi järgi.
Kella ühe paiku piilume juba Mustjala kiriku ukse vahelt sisse. Poe ees sööme jäätist. Poest tulev naisterahvas kiidab, et Mustjala on täitsa katkuvaba ja turiste mandrilt võiks rohkem tulla. Päike hargneb välja, võib vihmapeletusriided ära võtta.
Panga pangal on hulk inimesi. Võtame pelmeene, kohvi ja päikest. Piilume korra panga alla. Vett on rohkem kui eelmisel korral ja kaugele ei pääse. Kui üles tagasi jõuame, on seal veel üks rattamatkaja, kes meid inglise keeles kõnetab. See on muidugi mõistetav. Age on tegelikult füsioteraapiatudeng Tartust, kes parasjagu Eestile tiiru peale sõidab. Teises suunas kui mina seda eelmisel aastal tegin. Lisaks on ta Naiskodukaitses ja käinud ekstriimidel, mistõttu on palju rääkida. Lahkume lõpuks eri teed pidi samas suunas. Me jätkame panga pealt mööda matkarada, et vaadata, kui kaugele sealt saab. Saab küll, aga millalgi tuleb tupikussesõidu vältimiseks nina asfaldi suunas keerata. Meri pimestab neist kohtadest, kuhu päike läbi pilvede paistma mahub.
Tagasi Võhmasse, munakiviteed pidi Sõõru ja edasi Tagaranda. Eirame eratee silti ja läheneme Ninase pangale lühemat teed pidi. Vihma hakkab sadama. Ja siis ei hakka. Kenad pinnasteed metsa vahel ja tuulised mere ääres. Mõned lombid. Ilm läheb järjest ilusamaks.
Abulas jääme pidama keskmisse lõkkekohta. Esimeses on mitu autot ja kisavad lapsed. Ka järgmises on üks auto, mis ilmselt tähendab, et viimane on täis. Püstitame telgi, keedame süüa ja imetleme päikeseloojangut. Sääski pole. On tuult ja külma õhku.
Maha sai vändatud 73 km.
Kella ühe paiku piilume juba Mustjala kiriku ukse vahelt sisse. Poe ees sööme jäätist. Poest tulev naisterahvas kiidab, et Mustjala on täitsa katkuvaba ja turiste mandrilt võiks rohkem tulla. Päike hargneb välja, võib vihmapeletusriided ära võtta.
Panga pangal on hulk inimesi. Võtame pelmeene, kohvi ja päikest. Piilume korra panga alla. Vett on rohkem kui eelmisel korral ja kaugele ei pääse. Kui üles tagasi jõuame, on seal veel üks rattamatkaja, kes meid inglise keeles kõnetab. See on muidugi mõistetav. Age on tegelikult füsioteraapiatudeng Tartust, kes parasjagu Eestile tiiru peale sõidab. Teises suunas kui mina seda eelmisel aastal tegin. Lisaks on ta Naiskodukaitses ja käinud ekstriimidel, mistõttu on palju rääkida. Lahkume lõpuks eri teed pidi samas suunas. Me jätkame panga pealt mööda matkarada, et vaadata, kui kaugele sealt saab. Saab küll, aga millalgi tuleb tupikussesõidu vältimiseks nina asfaldi suunas keerata. Meri pimestab neist kohtadest, kuhu päike läbi pilvede paistma mahub.
Tagasi Võhmasse, munakiviteed pidi Sõõru ja edasi Tagaranda. Eirame eratee silti ja läheneme Ninase pangale lühemat teed pidi. Vihma hakkab sadama. Ja siis ei hakka. Kenad pinnasteed metsa vahel ja tuulised mere ääres. Mõned lombid. Ilm läheb järjest ilusamaks.
Abulas jääme pidama keskmisse lõkkekohta. Esimeses on mitu autot ja kisavad lapsed. Ka järgmises on üks auto, mis ilmselt tähendab, et viimane on täis. Püstitame telgi, keedame süüa ja imetleme päikeseloojangut. Sääski pole. On tuult ja külma õhku.
Maha sai vändatud 73 km.
Lisa kommentaar