Sandra metsaonn-Lemme

Öösel on sadanud, hea, et ratta igaks juhuks varju alla tõstsin.
Ilmateadet õhtul siia piirile ei ulatunud.
On mõnus tuuletu ja palavuseta rattasõiduilm. Kits jalutab üle tee ega näe mind. Jänes vahib tükk aeg kahe käpa peal, enne kui võssa kaob. Sokk jalutab üle heinamaa ja kärgib siis põõsastest minu suunas. Järgmisele jänesele sõidan peaaegu peale enne kui üksteist märkame. Ja enne Talit jookseb jänes pikalt mul tee peal ees enne kui põllule keerab ja sinna pidama jääb. Teisel pool teed möllab harvester.
Talis on kirjuks maalitud bussiootepaviljon ja teisel pool teed lasteaed kisavate lastega. Talilt keeran nina uuesti Läti piiri suunas. Selle tee äärde jääb Nigula looduskaitseala. Proovin infopunkti siseneda. Esiti on see lukus, siis pistab pea välja poiss koos klähviva mopsiga, ütleb, et jah, võite vabalt seal varjualuses süüa, ja tõmbab pea koos koeraga kähku tuppa tagasi. Ma siis söön. Tibutab. Tõmban pagasile igaks juhuks katte peale ja lähen raba vaatama. Kui juba sai siia tuldud. Pealegi olen ma kunagi siia rappa laudtee jaoks laudu tassinud. Aga siin polegi raba, raba on veidi edasi.
Rabaparklas on ka tore laud. Kohe alguses on järv, aga ilm ei meelita veeprotseduuridele, pealegi heljub kalda lähedal roheline soga. Edasi on torn ja männid ja ööbimisvõimalusega torn ja laukad. Laugas on hulga puhtam ja võtan ette kiire pesu. Kui rattani tagasi jõuan, tuleb veidi seda Kalle lubatud päikest.
Järgmisena tee kõrvale jääv Kaubaru metsaonn on ilmatu paljude akendega. Üle tee peidus on töökorras kaev koos uue ämbriga. Eile õhtuks pelgasin seda liiga kaugel olevat ja ega Sandra onnilgi viga olnud, aga siin oleks olnud tore.
Pärnumaa inimesed on usinalt enamuse oma maakonnast looduskaitse alla võtnud, näiteks vaatavad üle tee tõtt Sookuninga ja Nigula looduskaitsealade sildid. Samas tegelevad nad kõrval Natura sildi all liigirikkuse hävitamisega, olles juba heina niitnud ja teisal „umbrohtu“ tõrjunud.
Teastest edasi on väikseid piiriäärseid teid, mis on veetud täis lahtist killustikku. Seni kõige raskemad viis kilomeetrit. Kahel pool on Kiusumets.
Via Baltica undamist on juba mitme kilomeetri kaugusele kuulda ja seal ta lõpuks ongi. Suuri autosid annab eemal hoida, kui ennetavalt veidi vänderdada. Siis ei proovi nad küljepeeglit maha sõita.
Ikla piiripunktis saab pannkooki moosiga ja sealt sõita vaatama kohta, kuhu kunagi mu varbaküüs jäi. RMK raja lõpus olev pood on hüljatud, vooder lipendab küljes.
Taas meri. Piki rannajoont põhjapoole. Kabli asemel jään Lemmesse, sest Kabli lähedal olev telkimisplats on metsa sees, aga praegu tundub kena rannas olla. Kedagi pole, mis ilmselt Lemme puhul pole tavapärane. See on vist ainus RMK telkimiskoht, kus osutatakse teenuseid, nt saab tasu eest duši all käia. Leian puurkaevu, panen telgi üles, loen, teen süüa. Kaunis päikeseloojang. Nagu ikka. Ratast puhastan põhjalikumalt kui muidu. Homme ikkagi suurlinna minek.
Vahepeal on saabunud kutse ööbimiseks ja dušiks Vango Imedemaal, mis paraku praegu juba minu teekonnalt liiga palju kõrvale jääb. Väga armas igatahes ja aitäh veelkord, Triin! Matkajasõbralik koht, minge proovige, www.vango.ee.
Päevane läbisõit 77 km.
Eelmine
Tündre järv-Sandra metsaonn
Järgmine
Lemme-Pärnu

Kommentaarid

  • Pärle  •  26. mai 2019
    Piirideta ilmateadet saab inReachilt. Olen mône korra lootuse saamiseks tellinud, kui vihm paistab liiga mitmeks päevaks telki suruvat. Pädeb küll.
  • Anneli  •  27. mai 2019
    Pagan, õige küll jah (kui sa mõnda asja ei tea, küsi Bogotast)

Lisa kommentaar

Email again: