Krka

Skradinis satun kõigepealt sildile, mis näitab jalgsimatka rada. Aga kuskilt ei saa aru, kuhu rada täpselt läheb ja kui pikk see on. Alternatiivne silt näitab laeva väljumise suunas. Otsustan vahelduse mõttes laevaga sõita. Parkla on aga väga karva kasvanud ja üldse kõik kuidagi väljasurnud moega. Mõtlen ümber ja järgin silti Roski Slapi suunas. Peaks olema ka üks kõva kosk. Tükk maad sõitu läbi pisikeste eeslikaka järgi lõhnavate külade, mida erinevalt rannikust ei ole üles vuntsitud. Kuniks 3 km enne koske on sildile kriips peale tõmmatud ja tee kinni. Nojah, seda oleks küll võinud varem öelda... Tagasi Skradini.
Skradinis ja selle ümbruses kusjuures kubiseb ööbimiskohtadest.
Pargin kuhugi poe ette ja kõmbin sadamasse. Sildi järgi peaks laev väljuma kell 10. Minu kell näitab täpselt 10. Midagi ei toimu. On avatud infopunkt, kus lademes brošüüre, millest midagi kasu pole, ja mitte ühtegi inimest, kelle käest midagi küsida. Tuhnime seal mingi onuga koos mõnda aega ja lahkume eri suundades. Pekarnikast saan mingi saia ja kõrvalt kohvikust kohvi. Vaatan igaks juhuks uuest infopunkti, sinna on ilmunud mossis naisterahvas. Küsin, mis kell järgmine laev võiks väljuda. Kell 10, teatab ta tusaselt. Heh, a mis kell siis on? Naisterahva teada on kell 9.30. Minu oma on 10.25... Siit tekib kaks küsimust: a) kas ma, krt küll, olen igal hommikul pool kuus üles tõusnud?; b) kas Zagreb on mingis teises ajavööndis, et seal sama kella alusel kõik suurepäraselt toimis? Seepärast ongi siin hommikuti kõik ilgelt uimane...
Laev topitakse täis ja tossutame ca 20 mintutit Skradinski Bukini. Kosk on vägev. Aga varustatud minu taluvuspiiri ületava hulga pensionäride ja lastega. Karta on, et Plitvice Jezera on veel hullem ja kinnistub plaan see vahele jätta. Tagasi auto suunas lähen jala mööda jõe äärt. Kõik kohad, mis saksa pensionäridele kättesaadavaks tehakse, kaotavad midagi oma sarmist, tuleb välja. See on siis mägede eelis, et neid on mõnevõrra keerulisem ratastooliga juurdepääsetavaks teha.
Tagasiteel on üks tee kõrvalharu jõeni. Seal istuvad noormees ja neiu, kusjuues neiu on ilmselgete ujumistunnustega. Lähen teen juttu ja muidugi, neiu on vees käinud, noormees mitte. Kuna nad parasjagu lahkuvad, siis rebin ka riided maha. Pisut eemalt kõrkjatest seirab mind vanamees, seega otsustan pesuprintsessi variandi kasuks. Vesi on külm, aga mõnus. Lootus, et Skradini tagasi jõudes on riided kuivad, on mõnevõrra liialdatult optimistlik.
Pean pitsalõuna, teen mõned pildid ja suundun Trogiri. Kaugemale mööda rannikut enam ei lähe.
Trogiris toimub järjekindel ummik. Jätan auto suvalisse kohta ja lähen piki laheäärset apartmani-siltidega ääristatud tänavat. Esimeses kohas, kuhu sisse keeran, näitab pidzaamapükstes pika patsiga mees mulle väikest dušiga kööktuba, mille eest tahab 25 euri. Olen nõus ja pargin auto talle aeda.
Pruugib ainult matkapüksid teksade vastu vahetada, kui autodest noormehed vilistama, lehvitama ja naeratama asuvad... Internet on olemas :)
Tornid tunduvad pildistamise osas olevat end ammendamas ja asenduvad kassipoegade ja jalgpalli mängivate poistega. Ja vanalinn on veider, paistab, et tegemist on saarega. Terve vanalinn on ka UNESCO kaitse all.
Õhtust söön sedapuhku peenes restoranis, kus küll kelner ei suuda varjata oma imestust, kui tellin suure õlle. Nad peaks ikka olema õppinud oma emotsioone kontrolli all hoidma.