Viimane päev Unstil.
Kui vihm korraks järele jääb, läheme vaatama
mahajäetud Framgordi küla. Kepiga vanaproua, keda arvame esiti elavat
rajaäärses majas, ronib siiski meie järel üle aia. Ees on Sandwicki lai hele
liivarand, kust võib leida hõbedasi ja roosasid keerdus karpe. Kui on rohkem
õnne, võib leida ka viikingite kamme ja muid olmetarvikuid, aga need tuleb
loovutada šoti muinsuskaitsjatele. Siit on leitud veel piktide haudu, kes elasid
lahe ääres enne viikingeid. Kalmistu on siiamaani kasutusel. Tänapäevasem kraam
on esindatud geopeituse aardega, mille kaas on katki, logiraamat läbi ligunenud
ja karbis elab kakand.
Järgmises lahesopis on hunnikus musti kivirahne ja edasi peaks olema veel katkisi maju, aga vihma hakkab sadama ja Kalle tuppa tahtma.
Lõbustame end kohvimajas „Final Checkout“, kus küsime päristasse ja saame teada, et neid enam ei kasutata, sest pole aega neid pesta. Katkuajast peale ei kasutata. Liiga kiire, et olla jätkusuutlik. Muidugi on kohvimajas tervelt neli lauda ja miniatuurne pood pidada pealekauba. Kui me ei leia aega tasside pesemiseks, kust siis peaks tulema aeg majanduse alustalade väljavahetamiseks, eksole. Tassid siiski saame (üleeile andis meile tassid ilma eraldi küsimata noorem põlvkond).
Mõttetult väike asi, eriti võrreldes kohvijoomise enda mõjuga, aga ühekordsed plasttooted nagu kohvitopsid on umbes pool mereprügist. Eesti inimesed kasutavad päevas 200 000 ühekordset kohvitopsi. Kaks aastat tagasi oli see number 120 000. Jah, „papptopsides“ on lekkimise vältimiseks plast.
Seepeale lähen ja püüan pildistada üles kõik miniatuursed eluvormid Keen of Hamaril. Pärast näen toas kurja vaeva nende määramisega. Kalle saadan hotelli, et ta ei viriseks. Toda endeemset hiirekõrva leiangi ainult sellesama ühe kividega ümbritsetud isendi. Tema õitsemisaeg on tegelikult läbi, tõenäoliselt on asi selles. Õite järgi on ju taimi tunduvalt lihtsam määrata kui lehtede. Korjan kivi alt kaasa õllepurgi, mille tassis siia ilmselt elu üle järele mõtlema tulnud inimene ja leidis tühja purgi alla viimiseks liig raske ja tülika olevat, sest jõudis järeldusele, et millelgi pole mõtet. Jõuan oma rännakul mäe otsa, näen Framgordis juba nähtud tervisesportlast ja leian pingi, millel saab jalgu kõlgutada. Kõlgutamise taustal on vaade kentsakale optilisele silmapettele, kus siinsamas oleva väikese saare taga tundub meri olevat madalamal kui ees. Nupule vajutades räägib mees, kust mingil aastaajal päike tõuseb ja kuhu loojub, ja teisel kanalil mängitakse viiulil rahvalikku viit. Saarega seotud häireid ei selgitata.
All olen juba jõudnud väravani, kui ootamatult sadama hakkab. Kaamera sissepakkimise ajal saan juba nii märjaks, et vihmapükse ei ole enam mõtet jalga tõmmata. Märjad külmad püksid on muidugi ebameeldivad. Kui tuppa jõuan, jääb sadu järgi ja päike tuleb välja. Prügikastist hakkab kostma krabinat. Tuvastame, et olen mäelt alla toonud õllepurki elama kolinud põrnika.
Järgmises lahesopis on hunnikus musti kivirahne ja edasi peaks olema veel katkisi maju, aga vihma hakkab sadama ja Kalle tuppa tahtma.
Lõbustame end kohvimajas „Final Checkout“, kus küsime päristasse ja saame teada, et neid enam ei kasutata, sest pole aega neid pesta. Katkuajast peale ei kasutata. Liiga kiire, et olla jätkusuutlik. Muidugi on kohvimajas tervelt neli lauda ja miniatuurne pood pidada pealekauba. Kui me ei leia aega tasside pesemiseks, kust siis peaks tulema aeg majanduse alustalade väljavahetamiseks, eksole. Tassid siiski saame (üleeile andis meile tassid ilma eraldi küsimata noorem põlvkond).
Mõttetult väike asi, eriti võrreldes kohvijoomise enda mõjuga, aga ühekordsed plasttooted nagu kohvitopsid on umbes pool mereprügist. Eesti inimesed kasutavad päevas 200 000 ühekordset kohvitopsi. Kaks aastat tagasi oli see number 120 000. Jah, „papptopsides“ on lekkimise vältimiseks plast.
Seepeale lähen ja püüan pildistada üles kõik miniatuursed eluvormid Keen of Hamaril. Pärast näen toas kurja vaeva nende määramisega. Kalle saadan hotelli, et ta ei viriseks. Toda endeemset hiirekõrva leiangi ainult sellesama ühe kividega ümbritsetud isendi. Tema õitsemisaeg on tegelikult läbi, tõenäoliselt on asi selles. Õite järgi on ju taimi tunduvalt lihtsam määrata kui lehtede. Korjan kivi alt kaasa õllepurgi, mille tassis siia ilmselt elu üle järele mõtlema tulnud inimene ja leidis tühja purgi alla viimiseks liig raske ja tülika olevat, sest jõudis järeldusele, et millelgi pole mõtet. Jõuan oma rännakul mäe otsa, näen Framgordis juba nähtud tervisesportlast ja leian pingi, millel saab jalgu kõlgutada. Kõlgutamise taustal on vaade kentsakale optilisele silmapettele, kus siinsamas oleva väikese saare taga tundub meri olevat madalamal kui ees. Nupule vajutades räägib mees, kust mingil aastaajal päike tõuseb ja kuhu loojub, ja teisel kanalil mängitakse viiulil rahvalikku viit. Saarega seotud häireid ei selgitata.
All olen juba jõudnud väravani, kui ootamatult sadama hakkab. Kaamera sissepakkimise ajal saan juba nii märjaks, et vihmapükse ei ole enam mõtet jalga tõmmata. Märjad külmad püksid on muidugi ebameeldivad. Kui tuppa jõuan, jääb sadu järgi ja päike tuleb välja. Prügikastist hakkab kostma krabinat. Tuvastame, et olen mäelt alla toonud õllepurki elama kolinud põrnika.
Lisa kommentaar