pilvedel kõnd

Tuleb minna üles, üle Collafirthi künka ja keskmise künka, et jõuda Shetlandi kõige kõrgemasse punkti Ronas Hillile. See on 450 m kõrge. Pärast esimest küngast neelab mäe otsas passiv pilv meid endasse. Nähtavus kõigub paarikümne ja paarisaja meetri vahel. Udu on kord helevalge, kord süngelt tumehall. Udus on ilmuvaid ja kaduvaid pinnavorme ja lambaid. Piiksudes saadab meid udurüüt. Tipus on täpselt samasugune: roosakad kivid igas suunas, udus luusivad lambad ja puuduv nähtavus. Taimestikku on lisandunud alpi kortsleht.
Alla on lihtne. Esialgu. Tuleb minna alla kuni rannani ja seda mööda edasi kuni Shetlandi parima telkimiskohani.
Jõuame Moniuse ojani. Olme meenutab Islandit. Samasugune udune, vetruv ja vesine maastik, läheduses rüüdahääl. Väljaarvatud suured rohelised konnad, kes meie jälgedest välja hüppavad. Allpool udus helendab meri, milles tundub olevat suur kivi. Ilmub ja kaob. Oja läheb järsakus allapoole, me jääme lambarajal kõrgemale. Rada suundub kaardil justkui alla, aga pole usutav, et kaljude ja mere vahele jääb kõnnitav riba. Üleval tuleb järsakust pääsemiseks ronida järjest kõrgemale. Udust ilmuvad uued ja uued meist ülal asuvad pinnavormid. Pikema plaani tegemiseks on nähtavus liiga lühike. Turnime tõusumeetreid arvestades veel vähemalt korra Ronase mäele. Läbime trollide kindluse ja Kalevipoja künnivaod. Viimaks on rada üsna lähedal. Nõjatume mäeküljele. All kaardub punakas Lang Ayre’i rand ja udus virvendavad vees seisvad kaljurünkad. Selle vaatepildi pärast tasus udus mässata küll. Paistab, et randa mööda saab kõndida, mõõnaga kindlasti, tõusu ajal võibolla ka, aga alt üles ei saa. See peaks tegelikult olema see nurk, mille kohta keegi kirjutas, et siin on köis, aga see on mitu aastat vana. Pilv on end niipalju kergitanud, et eilseks mõeldud poolsaar ilmub nähtavale. Teisel pool neemenukki on Lang Clodie Wick. Samamoodi kaardus, aga mitte enam punane.
Jätkamiseks tuleb veel turnida. Loobume püüdest rada tabada ja võtame suuna otse Lang Clodie Lochile. Selle ääres pidi olema too Shetlandi parim telkimiskoht koos vaate, vee ja tuulevarjuga. Maastik sisemaalompide ja kiviste küngastega hakkab meenutama Põhja-Itaaliat, mistõttu lompide nimed peaks olema Lago di Midagi.
Meie pesajärv ilmub nähtavale. Väga ilmset telkimiskohta ei paista. On rand, kus keegi on teinud kividest lõkkeringi. On kosk, mis kaob alla merre. On vaade edaspidistele oranžidele kaljudele ja nende ees seisvatele mustadele kivisammastele. Paneme telgi lamedale kõrgendikule järve veeres. Seal hakkab see aga kiirelt laperdama ja peame paremaks veidi merest ja järvest eemale kolida.
Sööme suppi, sest on veel vara. Uurin ümbrust, pesen sokke ja ennast. Pärast õhtusööki keerame end just magamiskottidesse, kui hakkab sadu ja tuul. Telgi tugipost paindub ohtlikult ja seinad tahavad kaela vajuda. Klammerdun posti külge, kuigi Kalle ütleb, et post peabki painduma. Jälgime siiski ärevalt iga järgmist iili. Kaugelt on kuulda, kui ta läheneb. Asi läheb hullemaks ja süsinikkiust teibaga tormituule vastu võidelda tundub naiivne. Pakime igaks juhuks kõik kokku, et olla valmis põgenema, kui telk järele annab. Siis otsustame, et kuna me seal magada nagunii ei saa, tuleb põgeneda terve telgiga.
Nii asume kella kümneses hämaruses teele tundmatusse. Maastik on taas uttu tõmmanud. Tundmatuse esimene lõik on minu ennist välja luuratud info, et järve tagumisest küljest on jõest kohe selle järve suubumisel madalam läbi minna kui kose juurest. Võtame sokid-tossud ära, kuigi need on pärast pimedat lirts-maastikku nagunii juba märjad. Kivid on libedad ja teravad. Vesi pole õnneks väga külm. Teisel kaldal on tuult vähem. Pilust läbi on küngastest kaitsev ring vaatega kosele. Telk uuesti üles. Rüüt piiksub, vesi pahiseb, vihm jääb justkui järele.
Kõndimist 16 km.