Sajab vahelduva eduga
ja terve öö sakutab tuul telki.
Keskvai kaardub
vibuks ja näen eriti sündmusrohkeid unenägusid. Kogu tralli tulemusena saame
liikuma rutem kui eales varem.
Portreesse on selline asfalttee, millelt tuleb auto möödalaskmiseks murusse astuda. Raasay saar meist paremal kord varjub halli udusse, kord ilmub jälle lagedale, korraks paistab seal isegi päike. Vihmasagarad rulluvad sammastena üle maastiku. Näha on kandiliseks pügatud hekke. Punt tallesid kappab lähemale ja veel tükk aega on kuulda nende kakofoonilist koori.
Vahetult enne pealinna nühime end vastu märga keraheina, kilpjalga ja palderjani ning hüpleme põisadruga kaetud kividel. Muda on nüüd eriti libe. Marie Under oleks nagu siinkandis käinud, kui ta kirjutas: “Sajab, sajab. Kõik on lige. Kärbes tige. Koer on kuri. Jonni ajab. Igamees. Märg on, märg on. Pää ja turi.” Linna saabume läbimärgade ja veidi mudastena. Teed palistavad sildid, mis teatavad, et vakantse pole. Siin pidi olema lõuna.
Pressime end kohvikusse. Tellime kohvi. Tellime burksi. Tuvastame, et saadaval on kaks hingehinnaga ja üks poole hinge hinnaga majutust. Bronnime selle viimase, mis asub kaks kilomeetrit linnast väljas. Tellime veel ühe kohvi. Ukse juures on elav järjekord neist, kes pole uksel ringi keeranud ja vihma kätte tagasi läinud. Paneme märjad vihmariided uuesti selga. Pildistame värvilisi maju. Vantsime kaks kilomeetrit, läheme duši alla, vaatame kaarti ja ilmateadet ning ostame bussipileti sinna, kuhu me oleks õhtuks tahtnud jõuda. Buss sõidab sinna 10 minutit, meil kuluks oma neli tundi. Vahele jääb 14 km kahtlemata hurmavalt pilviseid vaateid ja lirtsuvat maapinda.
Väljas sajab endiselt horisontaalset vihma.
Täna 15 km.
Portreesse on selline asfalttee, millelt tuleb auto möödalaskmiseks murusse astuda. Raasay saar meist paremal kord varjub halli udusse, kord ilmub jälle lagedale, korraks paistab seal isegi päike. Vihmasagarad rulluvad sammastena üle maastiku. Näha on kandiliseks pügatud hekke. Punt tallesid kappab lähemale ja veel tükk aega on kuulda nende kakofoonilist koori.
Vahetult enne pealinna nühime end vastu märga keraheina, kilpjalga ja palderjani ning hüpleme põisadruga kaetud kividel. Muda on nüüd eriti libe. Marie Under oleks nagu siinkandis käinud, kui ta kirjutas: “Sajab, sajab. Kõik on lige. Kärbes tige. Koer on kuri. Jonni ajab. Igamees. Märg on, märg on. Pää ja turi.” Linna saabume läbimärgade ja veidi mudastena. Teed palistavad sildid, mis teatavad, et vakantse pole. Siin pidi olema lõuna.
Pressime end kohvikusse. Tellime kohvi. Tellime burksi. Tuvastame, et saadaval on kaks hingehinnaga ja üks poole hinge hinnaga majutust. Bronnime selle viimase, mis asub kaks kilomeetrit linnast väljas. Tellime veel ühe kohvi. Ukse juures on elav järjekord neist, kes pole uksel ringi keeranud ja vihma kätte tagasi läinud. Paneme märjad vihmariided uuesti selga. Pildistame värvilisi maju. Vantsime kaks kilomeetrit, läheme duši alla, vaatame kaarti ja ilmateadet ning ostame bussipileti sinna, kuhu me oleks õhtuks tahtnud jõuda. Buss sõidab sinna 10 minutit, meil kuluks oma neli tundi. Vahele jääb 14 km kahtlemata hurmavalt pilviseid vaateid ja lirtsuvat maapinda.
Väljas sajab endiselt horisontaalset vihma.
Täna 15 km.
Lisa kommentaar