kolimine Waternishi

Puud väljas ei liiguta oimugi. Vihma ei saja.
Lõikame telkimiseks tähistatud jalgpalliväljaku servast keskväljakule, näpime postkaarte, joome lisakohvi, ootame poe ees taksot. Waternishi pühapäeviti buss ei käi, aga meil on just sinna vaja. Auto saame alles homme.
Waternishis on päike. Telefonilevi lõpeb kuus kilomeetrit enne meie ajutist eluaset. Kaardimakse toimetatakse seega teeristis.
Riputame kohe kogu maja oma telkimisvarustust täis ja tassime osa mööblit ukse ette päikese kätte. Loeme hakatuseks ja tutvume ümbrusega. Teeservades on põllulilli ja kimalasi, aknast paistab laht. Lahe ääres peetakse saare kõige vanemat kõrtsi. Teel kõrtsi näeme siili teed ületamas. Päikeseloojangu katab kinni merelt saabuv suur hall, samal ajal teevad hispaanlased grusiinidele säru.