teine päev Waternishis

Sajab ainult natuke. Õigupoolest peaaegu ei sajagi. Seda on tunduvalt vähem kui ennustatakse homseks ja ülehomseks. Viime oma sinise äreva auto jalutama.
Claiganis on korall-liivast rand, helendab ilusti sünge taeva taustal. Sajad millimallikad vedelevad liival ja surevad aeglaselt. Perekonnad kogunevad puntrasse parimate merikarpide välja valimiseks. Vesi ranna lähedal on lõunamaiselt helesinine. Taamal saab ronida künka otsa. Vihm jääb järgi.
Neist Pointi majakas tundub esiplaanil kõrguva kalju taga pisike, aga siiski suurem kui ümberringi sibavad turistid. Majaka arhitekt oli tolle kirjaniku Stevensoni vanaisa. Teeäär on pargitud autodest lookas.
Päeva kõige rohkem elevust tekitav sündmus on turistiummik tagasiteel. Vastutulijad on moodustanud autorongi, mis ei ole siinsetel ühe auto laiustel teedel soovitatav. Möödumistaskutesse mahub tavaliselt maksimaalselt kaks autot. Ei lähe kaua aega, kui kaks rongi on ninad vastamisi ja tagant antakse turiste kogu aeg peale. Üks pisike valge buss jääb teepervele kinni. Lükkame selle lahti ja pärast mõningast üldrahvalikku tagurdamist ja jukerdamist pääseme ummikust plagama.
Õhtul jalgpall ja juust.