Pilves, tibutab, eile
laiutanud jõgi on vaguralt oma sängis.
Filtreerime joogivett
ja lisame poolde sellest katseks metsiku kirsi maitsega pulbrit. Selgub, et
kogu merest tulnud vesi ei olnud veel sinna tagasi läinud. Nüüd ongi ühes
pudelis soolakas kirsivesi, teises lahtunud värska.
Jätkame mööda teed ja põrutame ärakeeramise kohast mööda. Avastame seda 1,5 km hiljem. Läbirääkimised lõpevad sellega, et Kalle läheb edasi ja mina tagasi. Rada poeb läbi metsatuka ja kerkib sohu. Näen punarinda ja kuulen käblikut. Vaated on üleval head, aga kalpsamist on palju. Kogu vaevanägemise kiuste saavad lõpuks mõlemad jalad märjaks ja sääred poriseks. Tuulevaiksetel hetkedel kohtun esimeste kihulastega. Lepime kokku, et kui nemad mind ei hammusta, siis ei hammusta mina neid ka. Nemad oma osaga kokkuleppest hästi hakkama ei saa. Mäe teisel poolel on kuivanud ja osaliselt pikali kukkunud mets piiratud traataiaga. Kindlasti ürask, keda nad nüüd seal aias kinni hoiavad.
Kilmaries ei ole eriti midagi peale teelt ära keeramise. Edasi on kitsuke asfalttee, mis jõuab mereni. Ilm on läinud helgemaks ja mereäär on kena. On mõned hämarad puudesalud, röövik ja lehmad teel. Käpalisemaastikud. Auto, milles kasvavad taimed. Varemed, milles kasvab puu. Süstlehine teeleht õitseb, tolmukad nagu kroon ümber pea.
Elgoli poest saab kohvi ja browniet, mis koosneb suures osas šokolaadist. Lisame omalt poolt kuivatatud liha ja kuivikud piknikuks poeesisel pingil. Hiljem lõbustame end automaatkempsus.
Kalle rõõmuks läheb rada nüüd lõpuks üheselt põhja. Elgolist edasi turnime mäenõlval, kohati võpsikus, kohati lilledes, enamasti lirtsudes ja kividel kalpsates. Päike tuleb välja, olemine läheb soojaks ja vaated suviseks. Naistepuna õitseb.
Camasunary hütini jõudes on ilm veel liiga ilus, et paikseks jääda. Pealegi on hütt juba rahvast täis ja toas selline märja soki lõhn, et võtab silmist vee välja. Kahe kilomeetri kaugusel on järv. Kuigi me ei tea, kas seal siledat ja kuiva kivivaba maapinda leidub, sammume euroopa rabaliiliate vahel optimistlikult edasi. Kaart näitab järve meiepoolses küljes liivaranda. Jalgealune on väga vesine ja tuulevaikus ennustab kihulasi. Siin on selge, et kui tuul telgi minema ähvardab puhuda, ei pea samal ajal kihulastega võitlema.
Liivarand on tegelikult kiviklibu, aga selle kõrval kandiline tasane roheline lapp. Keegi on seal juba varem telkinud. Selle võtame. Kiire pesu selges vees. Kivid on kõvad ja vesi raudkülm, muidu kõik suurepärane. Valguse ja varju piir vastaskaldal nihkub kõrgemale. Tuult pole, ilmuvad kihulased. Nende vastu on meil Smidge. Järv paistab rahulik, aga jälgime sellegipoolest veest välja paistvaid kive. Tundub, et järvel pole siiski plaanis kuhugi tõusta. Kauguses kukub kägu. Ilmselt kivilt alla.
Kalle kõndis 24 km, mina 28 km. Või umbes nii.
Jätkame mööda teed ja põrutame ärakeeramise kohast mööda. Avastame seda 1,5 km hiljem. Läbirääkimised lõpevad sellega, et Kalle läheb edasi ja mina tagasi. Rada poeb läbi metsatuka ja kerkib sohu. Näen punarinda ja kuulen käblikut. Vaated on üleval head, aga kalpsamist on palju. Kogu vaevanägemise kiuste saavad lõpuks mõlemad jalad märjaks ja sääred poriseks. Tuulevaiksetel hetkedel kohtun esimeste kihulastega. Lepime kokku, et kui nemad mind ei hammusta, siis ei hammusta mina neid ka. Nemad oma osaga kokkuleppest hästi hakkama ei saa. Mäe teisel poolel on kuivanud ja osaliselt pikali kukkunud mets piiratud traataiaga. Kindlasti ürask, keda nad nüüd seal aias kinni hoiavad.
Kilmaries ei ole eriti midagi peale teelt ära keeramise. Edasi on kitsuke asfalttee, mis jõuab mereni. Ilm on läinud helgemaks ja mereäär on kena. On mõned hämarad puudesalud, röövik ja lehmad teel. Käpalisemaastikud. Auto, milles kasvavad taimed. Varemed, milles kasvab puu. Süstlehine teeleht õitseb, tolmukad nagu kroon ümber pea.
Elgoli poest saab kohvi ja browniet, mis koosneb suures osas šokolaadist. Lisame omalt poolt kuivatatud liha ja kuivikud piknikuks poeesisel pingil. Hiljem lõbustame end automaatkempsus.
Kalle rõõmuks läheb rada nüüd lõpuks üheselt põhja. Elgolist edasi turnime mäenõlval, kohati võpsikus, kohati lilledes, enamasti lirtsudes ja kividel kalpsates. Päike tuleb välja, olemine läheb soojaks ja vaated suviseks. Naistepuna õitseb.
Camasunary hütini jõudes on ilm veel liiga ilus, et paikseks jääda. Pealegi on hütt juba rahvast täis ja toas selline märja soki lõhn, et võtab silmist vee välja. Kahe kilomeetri kaugusel on järv. Kuigi me ei tea, kas seal siledat ja kuiva kivivaba maapinda leidub, sammume euroopa rabaliiliate vahel optimistlikult edasi. Kaart näitab järve meiepoolses küljes liivaranda. Jalgealune on väga vesine ja tuulevaikus ennustab kihulasi. Siin on selge, et kui tuul telgi minema ähvardab puhuda, ei pea samal ajal kihulastega võitlema.
Liivarand on tegelikult kiviklibu, aga selle kõrval kandiline tasane roheline lapp. Keegi on seal juba varem telkinud. Selle võtame. Kiire pesu selges vees. Kivid on kõvad ja vesi raudkülm, muidu kõik suurepärane. Valguse ja varju piir vastaskaldal nihkub kõrgemale. Tuult pole, ilmuvad kihulased. Nende vastu on meil Smidge. Järv paistab rahulik, aga jälgime sellegipoolest veest välja paistvaid kive. Tundub, et järvel pole siiski plaanis kuhugi tõusta. Kauguses kukub kägu. Ilmselt kivilt alla.
Kalle kõndis 24 km, mina 28 km. Või umbes nii.
Lisa kommentaar