Waternish-Glasgow

Pakime, sõidame pealinna, anname auto ära, vantsime keskväljakule.
Sealt läheb buss Glasgow’sse. Vastasplatvormil laaditakse pisikestest bussidest turiste maha. Valgus on äge, pilvelaikude päike, mis mäenõlvad, vee ja kaugemad pilved tumesiniseks värvib. Orgudes lohisevad pilvede narmad mööda hiiglaslikke rohmakaid künkaid. Bussist on need nüüd kuidagi paremini näha kui rongiaknast. Teisel pool vahekäiku klõpsib proua suure kaameraga läbi akna pilte. Vot, üks hea põhjus matkamiseks on see, et ei pea läbi akna pildistama.
Fort Williamis on pool tundi peatust. Läheme kohvi jooma ja tagasi jõudes on buss kadunud. Lootusrikkad inimesed ootavad kohas, kus bussi viimati nähti. Buss saabub, juht on uus. Avab korraks pagasiluugi, et näidata, et pagas on alles.
Veidi aja pärast takerdume. Ees on liiklusõnnetus. Inimesed kogunevad künkale, mööda sõidab mitu kiirabiautot, saabub helikopter. Läbin ligi sada lehekülge Šotimaa ajalugu, mis koosneb suures osas üksteise mahanottimisest, mida ilmselt nimetatakse šotlaste muistseks vabadusvõitluseks. Kulub kolm tundi. Kui liikuma pääseme, on autorivi minekusuunas 14 kilomeetrit. Tagasisuunas on see eelduslikult umbes sama pikk. Kahtlemata kõige massiivsem ummik, milles ma osalenud olen.
Jõuame veel jalgpalli lõppu näha. Magame ettenägelikult kohe lennukite kõrval.
Eelmine
neljas päev Waternishis
Järgmine
Glasgow-Tallinn

Lisa kommentaar

Email again: