turnimine

Ilm sombune. David on soetanud mulle kaasa piknikukraami. Kuivõrd ei ole nagunii võimalik teda piisavalt tänada kogu selle sahmerdamise eest, siis ei hakka parem proovimagi.
Autorent on siin tõesti kallis lõbu, 85 usd/päev. Teeme lepingu, milles avastan ka ühe vea. Tagatiseks tahavad 200 usdi. Saan valge Rajaleidja, ilmselt kõige suurem asi, mida siiani juhtnud olen, kui traktor välja arvata. Rendimees näitab, kus asuvad rehvivahetuse tarvikud, pidades mind selleks täiesti kõlblikuks. Üks kord papaga vahetasime rehvi, see oli küll eelmisel sajandil, aga jah, põhimõtteliselt tean, kuidas asi käib. Üks suur kriim kirjutatakse üles ja nenditakse, et väiksed kriimud ei huvita kedagi, kõik teavad, et see on kasutatud auto. Mõistlik.
Linnast välja pean jälitama musta Hyundai Sonatat, mis Tbilisi liikluses pole just kõige lihtsam ülesanne, eriti kui konditsioneer näitab fahrenheite ja autos on kärbes. Põleb tuli "check engine soon".
Kohanen kiirelt kohaliku sõidustiiliga. Keerulisem on sellest koju jõudes lahti saada.
Õnnestub kuidagimoodi eksida Mtskhetasse, lõpuks satun tagasi õige tee peale. Ilm on pilves ja seega vähem pildistamist kui oli karta. Tee tundub kuidagi parem kui oli bussiga sõites. Liiklust peaaegu ei ole, kui lehmad ja koerad välja arvata. Tee ääres on kuduvad naised, kes müüvad mütse ja sokke. Aeg-ajalt on näha vanu signaaltorne, millest vaenlase saabumisest teatati. Ühest tormist pidi järgmine paistma. Nüüdseks on vahepealt paljud puudu.
Monstrumendi juures hakkab päike pilvede vahelt piiluma. Kullid all- ja ülalpool teed on endiselt olemas. Monstrument on püstitatud aastal 1983 tähistamaks 200 aasta möödumist Gurgijevski lepingust. Misiganes asi see ka ei ole.
Kuru, mille ületus järgneb, on kunagi olnud suureks probleemiks Lermontovi ja Dumas'i jaoks. Teisel pool on selge taevas. Panen gaasi põhja, võibolla õnnestub Kazbeki mägi ära näha. See on Gruusia kõrguselt kolmas mägi, 5033 meetert. Ainsal kruusatee lõigul tekib millegipärast liiklus, mille sujuvalt oma tolmupilve jätan. Tagavedu on vigur asi, kurvides võtab ketsi korralikult ringi käima.
Teedel on palju zigulle ja muid vene autosid. Need jäävad kõige rohkem jalgu.
Siin-seal vonklevad gaasitorud. Piirkond on gasifitseeritud st neil on luba ühendada ennast Venemaalt tuleva gaasitoru külge.
Kazbegisse jõudnuna lülitan auto ümber neljaveoliseks ja stardin kohe üles kiriku suunas, et maksimaalselt päikesevalgust ära kasutada. Nagunii läks juba hulk aega raisku selle tõttu, et rendifirma ennast alles pool üksteist avas.
Ainus pilv on kleebitud Kazbeki mäetipu ette.
Järsk tõus. Kõigepealt tuleb vastu karjus koerakutsikaga. Küsib, kust ma pärit olen ja pakub, et kingib koera mulle. Tal polevat peremeest, käib ringi ja otsib. Kole lugu küll, aga koera ma siiski kaasa ei võta. Mäest alla tulevad ka vene ja muud turistid. Venelased ei tervita.
Ülle-Riin teatab, et ülejäänud seltskond on jõudnud koju ja pagas Istanbuli.
Kuru nihkub kogu aeg kaugemale. Kui kahe tunni pärast lõpuks üles jõuan, on teisel pool tohutu vee- ja tuulemüha nagu sõidaks rong, eemalt paistab Gergeti liustik. Ülval on külm, väga külm. Tunnen puudust oma ladakhi kinnastest. Jäädvustan kogu nähtava ja suundun alla tagasi, kus peaks taas soojem olema. Poolel teel teen pikniku, aga soojem justkui eriti ei ole. Autos näitab temperatuuriks 5 kraadi. See seletab ka, miks nii külm on. Avastan katuseluugi ja kompassi. Kuidas töötab metallihunnikule asetatud kompass, seda ei saa aru, aga näitab õigesse suunda.
Kui tagasi linna keskväljakule jõuan, vaatab Kazbeki mäetipp mulle vastu, endal pilvedest krae kaelas. Suurepärane!
Saabub Kagha, kes mind hotelli toimetab. Õuelt on suurepärane vaade mäele. Kagha kooserdab mööda maja suht nõutult ringi ja meenutab ilmselt mind ennast, kui Mokkol tuleb turistidega askeldada. Asutust peab tema ema Lela. Joome teed. Kagha töötab kohalikus omavalitsuses turismi alal, tunneb Alar Sikku, kes mitu korda aastas seal käib. Talvel lumega on kuru suletud ja hädapärane ühendus toimub helikopteriga. Rajamisel on tunnel.
Õhtusöögile läheme perele kuuluvasse tavernasse. Mõningane lõbus seltskond istub juba laua taga, mulle tehakse kohe koht ja kästakse sööma hakata. Kõik on imehea, nagu ikka. Pooled meestest on Davidid, veel jääb tutvustamisringist meelde neiu Vera, kes üle 15 aasta on USA-st taas tagasi Gruusias ja selle tervitamiseks järjest uusi tooste ütleb. Mittealkohoolsete jookidega on nad siin kitsid, alustame kohe chachaga. Algul poepudelist, siis kodus villitud. Sekka õlut ja martinikokteili. Karm. Lela laulab teleka saatel karaoket. Muidu on ta kange patrioot ja olemas selged seisukohad põhjanaabri ja augustisõja kohta.
Saabub ameeriklane Californiast, kes juba viiendat aastat mööda maailma ringi kondab ja kelle juttu ühele Daviditest pean vene keelde tõlkima ja vastupidi. Hakkab keeruliseks minema, sõnavõtud on pikad.