Hommikul sajab kärgatuste saatel ladinal. Muuhulgas otse meile tuppa.
Akna sulgemine on keerleval toolil turnides paras jõu- ja ilunumber, all
sügavikus paistab sompus linn. Õues on selline lahe tuul, mis palme
juurtega maast lahti kisub. Lennuk ei lähe. Tehakse plaane ringi ja
täpselt nagu arvasin, liigub kavasse sujuvalt Imereti. Posmotrim.
Pärast mõningaid sekeldusi, valehäireid ja korduvat plaanide ringitegemist asetume kahte pisikesse bussi ja võtame suuna pealinnale. Teele jäävad paljud pooleliolevad kinnisvaraarendused. Valitsus toetab piirkonda investeerimist teatud summast alates 15-aastase maksuvabastusega. Kobuletis on majad kenade poolkaarekujuliste treppidega teise korruse rõdule. Rõdud on in. Igas piirkonnas on oma rõdueripära. Gurias näiteks on kandilised majad, osaliselt kanajalgadel ja rõdule treppi ei lähe. Tekib küsimus, millised näeks gruusia linnad ja külad valja ilma nõukogude arhitektide kaasabita?
Subtroopika lõpeb, mäed nihkuvad eemale ja tulevad siis jälle lähemale. Esinevad rabavad poolpilvised vaated.
Teele jääb Sataplia, kus on vaatamiseks väljas dinosauruse jalajälg. Jälg jääb meil paraku ilma tõttu nägemata, see-eest näeme täiesti naturaalset gruusia vihma.
Lõunaks Kutaisis tuleb peaaegu päike välja. Kohalik N on orgunninud minimaalse etteteatamisega lookas laua.
Järgnevate päevade plaani kipub liikuma Kakheti ehk siis piirkond, kus olen juba olnud. Kambaga sinna enam uuesti minna ei taha. Koja direktor Theo, kes vägesid juhib, ei taha Davidi arvamusi kuulda võtta. Kasutatakse tagaukse-varianti: helistamine koja presidendile, kes helistab Theole. Plaan muudetud.
Arusaamatutel põhjustel on kavas Jossifi muuseum Goris, mis on küll kella kuuest kinni, ent mida lubatakse meie tarvis lahti hoida. Sinna majja mina keeldun oma jalga tõstmast, mis on kangesti egoistlik nagu hiljem välja tuleb. Trotsijaid on veel Liina, Jaani ja Priidu jagu. Egoist on tore olla, sest sööme Davidi juhendamisel putkast terve kuhja pesemata puuvilju ja värskelt küpsetatud leiba. Saame ka ahju piiluda, mis kujutab endast suurt kuuma tünni ja kuhu pagar sellesse pea ees sisse pugedes taina vastu seina virutab ja mõne aja pärast hiiglasliku konksuga valmis saia välja võtab. Lahe. Lõhnab suurepäraselt ja maitseb ilmatuma hea.
Öö hakul oleme taas Tbilisi Sheratonis.
Pärast mõningaid sekeldusi, valehäireid ja korduvat plaanide ringitegemist asetume kahte pisikesse bussi ja võtame suuna pealinnale. Teele jäävad paljud pooleliolevad kinnisvaraarendused. Valitsus toetab piirkonda investeerimist teatud summast alates 15-aastase maksuvabastusega. Kobuletis on majad kenade poolkaarekujuliste treppidega teise korruse rõdule. Rõdud on in. Igas piirkonnas on oma rõdueripära. Gurias näiteks on kandilised majad, osaliselt kanajalgadel ja rõdule treppi ei lähe. Tekib küsimus, millised näeks gruusia linnad ja külad valja ilma nõukogude arhitektide kaasabita?
Subtroopika lõpeb, mäed nihkuvad eemale ja tulevad siis jälle lähemale. Esinevad rabavad poolpilvised vaated.
Teele jääb Sataplia, kus on vaatamiseks väljas dinosauruse jalajälg. Jälg jääb meil paraku ilma tõttu nägemata, see-eest näeme täiesti naturaalset gruusia vihma.
Lõunaks Kutaisis tuleb peaaegu päike välja. Kohalik N on orgunninud minimaalse etteteatamisega lookas laua.
Järgnevate päevade plaani kipub liikuma Kakheti ehk siis piirkond, kus olen juba olnud. Kambaga sinna enam uuesti minna ei taha. Koja direktor Theo, kes vägesid juhib, ei taha Davidi arvamusi kuulda võtta. Kasutatakse tagaukse-varianti: helistamine koja presidendile, kes helistab Theole. Plaan muudetud.
Arusaamatutel põhjustel on kavas Jossifi muuseum Goris, mis on küll kella kuuest kinni, ent mida lubatakse meie tarvis lahti hoida. Sinna majja mina keeldun oma jalga tõstmast, mis on kangesti egoistlik nagu hiljem välja tuleb. Trotsijaid on veel Liina, Jaani ja Priidu jagu. Egoist on tore olla, sest sööme Davidi juhendamisel putkast terve kuhja pesemata puuvilju ja värskelt küpsetatud leiba. Saame ka ahju piiluda, mis kujutab endast suurt kuuma tünni ja kuhu pagar sellesse pea ees sisse pugedes taina vastu seina virutab ja mõne aja pärast hiiglasliku konksuga valmis saia välja võtab. Lahe. Lõhnab suurepäraselt ja maitseb ilmatuma hea.
Öö hakul oleme taas Tbilisi Sheratonis.
Lisa kommentaar