saatana kindlus ja grusiinide kirikud

Välja seega eriti ei kisu. Ootan ära kella seitsmese hommikusöögi ja lahkun pärast seda. Hotellis ei näe ma mitte ühtegi naisterahvast.
Kui autoni jõuan, on vihm peaaegu üle jäänud ja teen kiire tiiru miskise apostliku kiriku ja vana sillani. Ei tea, kuskohas siin Orhan Pamuki Ka ringi jooksis.
Linnast välja saamisega on pisut pusimist, tuleb taas usaldada kõhutunnet. Suund Cıldıri järvele. Peaks olema Türgi kõige kõrgem järv, mille olemasolust LP andmetel enamusel turistidel aimugi pole. Päikeselise ilmaga oleks see ilmselt suht maaliline vaatepilt. Vesi on ebamäärast karva roheline. Parast Cıldırı linna Yıldırtepe küla juurest juba paistab kaugel kaljul miski torn. Külas tee hargneb ja küsin vastutulevalt hobusemehelt, kus kindlus on. Suudan siiski ilmselt õigelt rajalt kõrvale eksida, jätan auto kohaliku rikkuri (maja järgi otsustades) värava taha ja ronin ringiga mäekülge pidi, kuniks kohtun teerajaga. Pärast väikest laskumist olen õiges kohas. Ilm on sombune, tundub just sobiv saatana külastamiseks. Rada kulgeb kõrgel jõekanjonis. Vaated kindlusele ja üldse ümberringi muutuvad järjest rabavamaks. Umbes poole tunniga olen värava taga. Eemalt tuvastan, et saatanal on vähemalt kolm hobust. Kuivõrd eeldan, et hobused tähendavad siiski ka inimeste lähedalolekut ja ma pole kindel, kas tahaksin nendega kohtuda, jään üsna kindluse värava juurde kivile istuma. Lisaks vee kohinale arvan ennast kuulvat ka jutukõminat. A võibolla lihtsalt kummitab. Kindlus on muidu jälle natuke seljukkide ajast ja natuke varasemast ajast ning eemalt tunduvalt maalilisem kui lähedalt. Nime, Sheytan kalesi, on saanud asupaiga järgi. Tagasiteel kohtun mehega, kes oma kaks lõukoera varakult enda külge korjab. Mul on igaks juhuks taskusse varutud ka paar suuremat kivi selliste kohtumiste tarbeks. Külas tagasi, näen jälle hobusemeest, kes tunneb huvi, kuidas kindlus oli, kus mu auto on ja kus on see, kes minu eest vastutab. Kehitan õlgu, sest pole vist mõtet seletada, et keegi peab ju ka büroo järele vaatama...
Päike tuleb kohati välja, tee kerkib mägedesse ja siis jälle alla ja nii jääbki. Vaated on vaatamist väärt.
Järgmine sihtkoht on Tbeti kirik, olen jõudnud nn Gruusia orgudesse. Asub kusagil pärapõrgus, aga RoughGuidest väljaprinditud kirjelduse järgi sõidan sujuvalt kohale. LP-l on tee kirjeldamisega reeglina probleeme ja nende juhatuste järgi eksiks vist oma kodus ka ära. Ja nagu lubatud, näitab silt misiganes külas "Tibet church".
Kiriku, õigemini kahe veel püstiseisva seina juures näitavad kaks abivalmis vanameest, millisest aiaaugust sisse saab pugeda. Lahe koht, osa nikerdusi on veel täitsa hästi näha.
Stardin Yusufeli suunas, aga jään pidama sildi juurde, mis näitab Porta kloostrisse. Astmed lähevad mäekülge pidi üles. Pean hetke aru, kas ronida üles ja riskida taas pimedas sõitmisega või jätta see koht, mida nagunii plaanis polnud, vahele. Uudishimu võidab. Pärast veerandtunnist turnimist on nahk märg ja tee hargneb kolmeks. Kesktee pidada parim olema ja järgmise veerandtunnise spurdi järel märkan tee kõrval midagi, mis meenutab rohelusse kasvanud kabelit. Või on see lihtsalt majakujuline kivi. Jäädvustan nähtuse ja kuna taevas läheb järjest tumedamaks, kihutan alla tagasi. See on siis taas üks nendest kohtadest, kus LP rahvas ise käinud pole. Tagasiteel tõmbub üks tegelane tee kõrval sisinal rohututi sisse kerra. Ei näe teine küll väga ohtlik välja, aga portreest pikemat tutvust siiski ei soovi.
Nagu oligi arvata, läheb pimedaks. Miskine teeremont hakkab ka ja ühtäkki on ees seisvad autod ja vilkuritega tee-ehitusmasinad. Paar autot pöörab ringi ja läheb tagasi. Mul pole kuhugi minna ja sellest, mis toimub, nagunii aru ei saaks, miska jään ootele. Mõne aja pärast pääseme liikuma. Haagin ennast ühe džiibi sappa ja teen kaasa kõik tema manöövrid. Aru ei saa, mis toimub ja kus tee on. Ilge tolm ja kahes-kolmes reas sõitmine. Tee peaks tegelt olema üsna kitsas, ühel pool kalju, teisel pool jõgi. Tüki aja pärast on aga vastassuunas saba, mis samuti liikumapääsemist ootab. Selge, see oli muutsuunaline liiklus.
Yusufelis küsin teed mehelt, kes mind oma hotelli juhatab. Pood-hotell ühes, väga spartalik. Vannitoa seinas on auk, mille kaudu on probleemideta kuulda kõik naabertoa vannitoas toimuv. Otsustan Erzurumis priisata ja pesemise selleks puhuks edasi lükata.
Yusufeli on taaskrd üks küla, mis tammiehituse tõttu varsti ära uputatakse. Aru ma ei saa, varsti on ilmselt Türgi kohal järv, millest ainult Ararat ja veel mõned tipud välja vaatavad.
Tuba on sedapuhku külm. Muidu on türklane selles mõttes mõistlik inimene, et talle meeldib soe tuba.

Olen enam-vähem kohanenud aasia sõidustiiliga, st jalakäijat märgates tuleb gaasi juurde vajutada, suunatulesid üldiselt ei kasutata ja teel sõidetakse seal, kus parajasti rohkem meeldib. Ei saa aru, milleks need jooned neil maha on joonistatud. Võibolla ilu pärast. Punaste tulede juures peatutakse reeglina, aga mitte alati. Tuleb ka tunnistada, et ma pole siiani pihta saanud, mis neil nende pagana ringide peal peaks toimuma ja kas ristmikel kehtib parema või vasema käe reegel või kiirema õigus. A üldiselt mulle päris meeldib. Loodetavasti suudan pärast tagasi kohaneda.