jalutuskäik metsas

Hommikul meie majutusasutuses siiski keegi pool kaheksa hommikusööki ei anna, kuigi õhtul sai sellest kellegagi personalist vesteldud.

Leiame restoraninurgast kasti vett ja tühjendame kaheksa pudelit oma veelähkritesse.
Punkt kell kaheksa sõidab õuele valge auto ja sellest kargab välja rõõmsameelne matkasell, kelle nimi on Chang. Sööme linna keskel kiirkorras hommikust, teeme järvest pilti, korjame peale ühe vibaliku noormehe ja sõidame kuhugi külla. Külas elab matkaselli vend, kes inglise keelt ei räägi, aga tassib osa asju. Tädi ise tassib ka päris suure osa asju, mille ta endale Aasia kombe kohaselt nööri ja kilekotiga külge seob.
Plekist künaga üle jõe, põldude vahelt läbi ja otse võssa. Enamuse päevast on maastik lauge. Aeg-ajalt tuleme võpsikust välja ja kulgeme piki rohkem või vähem kuivanud jõesängi. Vend käib ees ja vehib matšeetega, et rada turisti jaoks paremaks teha. Sööme maast leitud hapusid marju. Chang tutvustab kõiki taimi ja mis neist teha annab. Peaaegu kogu mets kõlbab söögiks pluss harjad, 30 bahti/kilo. Pikapeale tekib tunne, et tiirutame kogu aeg sama koha peal.
Lõuna toimub jõenire ääres ja soovijad saavad ennast vette kasta. Vibalik noormees Manchesterist, kelle nimi on Jordan, vette ei lähe. Üksiti vestavad õde-venda kõigile bambusest topsi ja lusika. Neid läheb nüüd igal söögikorral vaja.
Päeva kõige õõvastavam vaatepilt on ühe kidura oksa külge kogunenud mitu peotäit pikkade peenikeste jalgadega ämblikke. Changile mets meeldib, kogu aeg kommenteerib millegi kohta, et see või too on ilus ja palub puu käest vabandust, enne kui veidi koort tee jaoks nüsib. Aeg-ajalt korjab midagi endale taskusse, mille me hiljem oma toidu seest võime leida.
Õhtuks jõuame koopani. Koobas on kõrgel pea kohal ja koosneb kambritest. Kõrgemal magatakse, madalamal vaaritatakse. Kõigepealt minnakse ja lõigatakse mitu sületäit banaanilehti. Neist saagu madrats ja vaip.
Kleepuvat riisi küpsetatakse bambustorus, vett keedetakse bambustorus, sööginõud on bambusest ja tundub, et kõike, mida banaanilehest teha ei saa, tehakse bambusest.
Koobast valgustab küünal, mis enne uinumist koopa lohulisse lakke võbelevaid varje heidab. Sääski koopas ei olevat, sest nahkhiired söövad sääsed ära. Banaanilehe roots kipub selja alla jääma.
Külm ei ole, aga juba kella viiest läheb all vaaritamine lahti ja toss tuleb sisse.
Jordan kaotab alla ronides oma joogitopsi ja jätan seda pihus hoides jupi nahka sõrme küljest kivile. Pärast hommikusööki pakkima naastes põgeneb magamiskoti kõrvalt miskine hiiglaslik sarviline satikas koopaseinas olevasse avausse. Ma juba õhtul mõtlesin, et ei tea, kes seal augus elab.
Hakatuseks on igikestev tõus kaelaniulatuvas tihedas võsas. Tipust avaneb vaade Birmasse. Paigale jäädes ilmuvad kohale mesilased, kes soovivad ära lakkuda higistavate inimeste küljes olevat soola. Kõige populaarsem nende hulgas on Jordan. Laskumisel ilmneb, et tal on ka kas kõige libedamad jalanõud või mõni muu põhjus, miks ta läbib osa laskumist tagumikul. Lõpuks ulatab vend talle käe ja talutab alla. Peaaegu all, Jordan tänab abi eest ja kukub kohe jälle istuli. Hiljem kukub Külli ojja. Pärastlõunane rada kulgeb piki jõge ja liblikaid.
Ööbimine on sedapuhku nähtud ette majas. Enne majani jõudmist sööme põllult marju. Ei tea, mis marjad on ja kas nende söömine oli majapidamises ette nähtud. On üksik maja keset põldu. St on katus ja põrand. Ja mõned inimesed, kes seal ilmselt elavad. Ja suurem hulk koeri ja kanu. Turistide tarbeks installeeritakse ühte katusealusesse kaks sääsevõrku ja virn tekke. Õhtusöögi tegemine võtab nii kaua, et jõuame peaaegu juba magama jääda. Ritsikad keeratakse lahti ja pärast seda muusika. Taevas on tähti täis tipitud.
Kuked alustavad erinevatel andmetel kell neli või pool kolm. Külm on ka. Ja kõva. Hommik on see-eest ilus ja hommikusöök hea.
Vend on kuhugi jalga lasknud ja kõnnime neljakesi. Või tegelikult üheksakesi, sest meid tulevad saatma kõik viis koera. Esimene pool päeva läheb ülesmäge ja ülevalt on näha mägesid mitmes kihis. Teine pool päeva on Jordani meeleheaks allamäge. Lõuna ajal saab taas ujuda ja siis jalutame piki jõge tsivilisatsiooni. Tsivilisatsioon on kena Kareni küla, kus matkajuhi mees autoga vastas.

Matka tellimine käis Active Thailand-nimelise firma veebilehe kaudu. Firma pesitseb Chiang Mais, aga meie giidil on Mae Hong Sonis oma reisiputka Sawasdee Tour,  mille kaudu saaks otse ja kindlasti odavamalt samasuguse või teistsuguse matka.

Hotellis on meie hoiuleantud asjadest alles ainult pool ja ma teen mõnda aega personaliga töömälu harjutusi. Kui kahest kotist on üks alles, siis mitu on kadunud? Mis värvi on musta värvi kott? Lõpuks kott siiski leidub. Leidub ka õlut ja õhtusööki, aga mitte hommikusööki, mida tuleb ette tellida. Kokka polevat. Ei tea, mis sellest kokast, kes meile just süüa tegi, hommikuks saab.

Eelmine
üks pikem bussisõit
Järgmine
tagasi suurde linna

Lisa kommentaar

Email again: