Tõusen vara. Taevas on sinine, päike on ka just tõusnud. Kaste on maas
ja kõik märg. Päike niipea laagriplatsile paistma ei hakka. Viin osa
asju tee äärde päikese kätte kuivama.
Täna aja peale minek, et Aegviidu looduskeskuse personal ei peaks minu pärast ületunde tegema.
Tuletegu ei taha taas vedu võtta, toimuvat võib nimetada tule meelitamiseks ja seljatan olukorra lõpuks klassikalise kaitseliitlase nipiga, milleks vajalikud abivahendid on saadaval ka külapoodides. Miks ma varem selle peale ei tulnud?
Alaveres kireb kukk, lilled on aiamaalappidel ja kortermajal soojustatakse fassaadi.
Täna on peamiselt kruusateed, sealhulgas 10-kilomeetrine ring pääsemaks üle Jägala jõe. See on kummaline, sest rada on pärast maanteel käimist teisel pool tegelikult ainult kilomeetri või kahe jagu eemal. Seni on suudetud rada läbi igasugu võpsikute ja tihnikute viia ja ka sildu on RMK ehitanud, seega murdsime eile õhtul isegi koos Kallega pead, kas saaks äkki ka otse. Teisel pool jõge viib matkarajani kaardi järgi miskine punktiir. Aga isegi kui seal on soo või midagi, saaks otse kiiremini kui maantee kaudu ringiga minnes. Küsitava kohani jõudes on selge, milles asi. "Eravaldus, viibimine maaomaniku loal" ja telefoninumber. Edasipääsu tõkestavad latt, okastraat ja elektrikarjus. Mnjah, oleks vist veidi keeruline seletada, et tahan minna vaatama, kas siin teie maal annaks ühe purde püsti panna. Pean veidi aru ja siis teen pättust. Jätan koti puu najale ja hiilin läbi eraomaniku maa vaatama, mis värk jõega on. Enne on veidi metsa ja vahetult jõe ääres ülepearohi. Jõgi on purde jaoks liiga lai, aga samas mitte kuigi sügav. Katsun igaks juhuks järgi. Ei ole poolemeetrist muda põhjas. Nii, tagasi koti järgi. Teel võtan metsast kaasa ka toika. Kui kott seljas, toigas pihus, läbi kõrge rohu hiilin, on küll tunne, nagu läheks kellegi lehmi varastama. Püksid, tossud ära ja vette. Tagumikuni ei ulata, aga põlvest on üle. Selgub, et plaan siia lõppes ega tegelenud sellega, mis saab teise serva jõudes. Seal on järsk vöökõrgune kallas ja selle kohal rohelus ja võsa nagu müür. Ja ma olen püksata ja paljajalu. Rullin roheluse laiali ja vinnan end võsapidi veest välja, tatsan lagedama koha peale ja installeerin kõik tarvikud uuesti sinna, kus need olema peavad. Loodetavasti eraomanik andestab mulle tallutud nõgesed ja teispoole jõge viidud toika. Ma üldiselt ikka austan eraomandit ja tean, et see on püha ja puutumatu, aga 10-kilomeetrist ringi teha... Teisel kaldal on hõlpsalt navigeeritav kuusemets ja peatselt selgub ka punktiiri tähendus. Tegemist on teetammiga, mis viib otse matkarajani tagasi. Nüüd on aega laialt, lisaks olen enda üle kangesti uhke.
Hakkavad saabuma teated, et mind olla nähtud Bangladeshis.
Krani lõkkekoht on nüüd siinsamas. Seal tõepoolest suur laavu ja Liivoja küll paras nire, aga selge veega. Ringi laperdavad suured kirjud liblikad, mets kohiseb vaikselt. Laotan kõik viikingite juures pesemisest veel märjad riided laavusse laiali ja söön ära viimase söögikraami. Silt ütleb, et viu on aasta lind 2015. Seda ma veel ei teadnud. Nagu ka seda, et herilaseviu talvitub Benini kandis ja et üldse nii palju eri liiki viusid olemas on.
Aegviidu suunas kulgeb kena kruusatee: kergelt käänuline, mõlemalt poolt näeb metsa sisse, ääristatud metsmaasikatega ja päikeseline. Siis hakkavad Aegviidu männimetsad. GPSi rajas on pärast Kranit kuni Aegviiduni auk, peab navigeerima ainult visuaali abil.
Kui raudteeni jõuan, vuhisevad mööda Elroni porgandirongid. Väisan Karli poodi ja šokeerin müüjat teatega, et kavatsen hakata tampoone põletama.
Aegviidu looduskeskuses on teine infoinimene, aga saan oma paki kätte ja duši alla ja templi passi ja elektrit ja internetti. Ja sellest kõigest tohib nüüd ilmselt kirjutada. Kott kohe raskem kui enne, peab nobedalt sööma hakkama.
Vantsin edasi kuni Nikerjärve laagripaigani ja asun laagrirutiini kallale. Järves on vesi väga soe. Saabuvad veel mõned matkajad, pisikese krunniga jalgrattanoormehega lobiseme päris pikalt ja vahetame kogemusi.
Tuletegu ei taha taas vedu võtta, toimuvat võib nimetada tule meelitamiseks ja seljatan olukorra lõpuks klassikalise kaitseliitlase nipiga, milleks vajalikud abivahendid on saadaval ka külapoodides. Miks ma varem selle peale ei tulnud?
Alaveres kireb kukk, lilled on aiamaalappidel ja kortermajal soojustatakse fassaadi.
Täna on peamiselt kruusateed, sealhulgas 10-kilomeetrine ring pääsemaks üle Jägala jõe. See on kummaline, sest rada on pärast maanteel käimist teisel pool tegelikult ainult kilomeetri või kahe jagu eemal. Seni on suudetud rada läbi igasugu võpsikute ja tihnikute viia ja ka sildu on RMK ehitanud, seega murdsime eile õhtul isegi koos Kallega pead, kas saaks äkki ka otse. Teisel pool jõge viib matkarajani kaardi järgi miskine punktiir. Aga isegi kui seal on soo või midagi, saaks otse kiiremini kui maantee kaudu ringiga minnes. Küsitava kohani jõudes on selge, milles asi. "Eravaldus, viibimine maaomaniku loal" ja telefoninumber. Edasipääsu tõkestavad latt, okastraat ja elektrikarjus. Mnjah, oleks vist veidi keeruline seletada, et tahan minna vaatama, kas siin teie maal annaks ühe purde püsti panna. Pean veidi aru ja siis teen pättust. Jätan koti puu najale ja hiilin läbi eraomaniku maa vaatama, mis värk jõega on. Enne on veidi metsa ja vahetult jõe ääres ülepearohi. Jõgi on purde jaoks liiga lai, aga samas mitte kuigi sügav. Katsun igaks juhuks järgi. Ei ole poolemeetrist muda põhjas. Nii, tagasi koti järgi. Teel võtan metsast kaasa ka toika. Kui kott seljas, toigas pihus, läbi kõrge rohu hiilin, on küll tunne, nagu läheks kellegi lehmi varastama. Püksid, tossud ära ja vette. Tagumikuni ei ulata, aga põlvest on üle. Selgub, et plaan siia lõppes ega tegelenud sellega, mis saab teise serva jõudes. Seal on järsk vöökõrgune kallas ja selle kohal rohelus ja võsa nagu müür. Ja ma olen püksata ja paljajalu. Rullin roheluse laiali ja vinnan end võsapidi veest välja, tatsan lagedama koha peale ja installeerin kõik tarvikud uuesti sinna, kus need olema peavad. Loodetavasti eraomanik andestab mulle tallutud nõgesed ja teispoole jõge viidud toika. Ma üldiselt ikka austan eraomandit ja tean, et see on püha ja puutumatu, aga 10-kilomeetrist ringi teha... Teisel kaldal on hõlpsalt navigeeritav kuusemets ja peatselt selgub ka punktiiri tähendus. Tegemist on teetammiga, mis viib otse matkarajani tagasi. Nüüd on aega laialt, lisaks olen enda üle kangesti uhke.
Hakkavad saabuma teated, et mind olla nähtud Bangladeshis.
Krani lõkkekoht on nüüd siinsamas. Seal tõepoolest suur laavu ja Liivoja küll paras nire, aga selge veega. Ringi laperdavad suured kirjud liblikad, mets kohiseb vaikselt. Laotan kõik viikingite juures pesemisest veel märjad riided laavusse laiali ja söön ära viimase söögikraami. Silt ütleb, et viu on aasta lind 2015. Seda ma veel ei teadnud. Nagu ka seda, et herilaseviu talvitub Benini kandis ja et üldse nii palju eri liiki viusid olemas on.
Aegviidu suunas kulgeb kena kruusatee: kergelt käänuline, mõlemalt poolt näeb metsa sisse, ääristatud metsmaasikatega ja päikeseline. Siis hakkavad Aegviidu männimetsad. GPSi rajas on pärast Kranit kuni Aegviiduni auk, peab navigeerima ainult visuaali abil.
Kui raudteeni jõuan, vuhisevad mööda Elroni porgandirongid. Väisan Karli poodi ja šokeerin müüjat teatega, et kavatsen hakata tampoone põletama.
Aegviidu looduskeskuses on teine infoinimene, aga saan oma paki kätte ja duši alla ja templi passi ja elektrit ja internetti. Ja sellest kõigest tohib nüüd ilmselt kirjutada. Kott kohe raskem kui enne, peab nobedalt sööma hakkama.
Vantsin edasi kuni Nikerjärve laagripaigani ja asun laagrirutiini kallale. Järves on vesi väga soe. Saabuvad veel mõned matkajad, pisikese krunniga jalgrattanoormehega lobiseme päris pikalt ja vahetame kogemusi.
Lisa kommentaar