Hommikusöögilauast on läbi akna näha, kuidas saabub auto ja seda
jooksevad tervitama koerad ja kanad.
Minust jääb öömajja eestikeelne
sissekanne külalisteraamatusse ja uus nööpnõel seinal rippuvasse Euroopa
kaarti (ei või olla, siin pole käinud veel ühtki eestlast).
Majad helendavad pilvealuse päikese käes, taamal on Dolomiidid, tumedad ja ähvardavad.
Esimene sihtpunkt on Bassano del Grappa. Viimasel hetkel suudan vältida raekoja platsi sissesõitmist, kuhu GPS-s elav naisterahvas mind juhatada püüab. Hiljem selgub, et selle koha nimi on vabaduse plats. Sedapuhku on kesklinn olemas, kadunud on jõgi. Jõgi on oluline, sest üle jõe on ehitatud Palladio projekteeritud sild ja silla otsas grappamuuseum.
Poli ja Nardini perekondade grappakohad on vastamisi. Polidel on muuseum, palju vasktorusid ja destilleerimisanumaid. Mekkimise käigus lõhub letitagune noormees ühe klaasi. Nardinide juures joon kohalike eeskujul mezzot. Miskine magusavõitu vedelik. Püüan konkurentide sildiga paberkotti seejuures selja taha peita. Leti taga kukub midagi klirinal põrandale ja natukese aja pärast kliriseb veel miski. Vast pole kuidagi minuga seotud, pigem grappaga. Nardinide juures on leti taga Stefano. Räägib itaalia keelt aeglaselt ja püüdlikult, et ju ma siis ikka aru saan. Kusagil tagatoas peaks mingi leedu asi olema. Kannan ette käidud ja plaanisolevad kohad, päritolumaa ja seltskonna suuruse. Stefano vilistab tükk aega ja ilmselt mõtleb, mida saaks vaese idaeurooplase heaks teha. Võtab siis kaks postkaarti ja annab itaaliapärase tervituse saatel mulle. Kaartidel on minu ees avanev vaade, mida just pildistasin.
Edasi Marostica. Linn, kus mängitakse hiidmalet. Malelaud on mõistagi tühi, aga täitsa olemas. Mäe otsas on kindlus. Sinnapoole lubab nool panoraamset rada, turnin üles ja teiselt poolt alla. Vaade ulatub kaugele, isegi päike tuleb korraks välja.
Cittadella peamiseks tõmbenumbriks on üleni müüriga piiratud vanalinn. Longin ühest otsast teise ja tagasi. Selle kümne minutiga, mida ühe suuna läbimiseks kulus, on söögikoht, mille meelde jätsin, täielikult kadunud, ja kiriku ees algselt tühi olnud plats tihedalt autosid täis pargitud. Imelik koht. Inimesi pole endiselt ja poed on neil üldiselt kõik kinni. Igal pool. Mitte et ma tahaks midagi osta, lihtsalt selline tähelepanek.
Öömaja on Bassano del Grappa lähedal külas. Nime järgi tundub olevat tegemist põllumeeste seltsi külalistemajaga. Ühtegi inimest pole näha, uksed lukus. Ainult kanad kõnnivad ringi ja kui nende pildistamiseks kükitan, tormavad kõik minu suunas. Hurjuhh. Uksel oleval numbril helistades materialiseerub jalgrattal Piero, kellel lähedases bensujaamas õlu pooleli. Räägib inglise keelt. Annab ohtrate vabanduste ja tänusõnade saatel kärmelt kogu info, milles sisaldub ka wifi parool, ja läheb õlut lõpuni jooma. Hiljem helistab Berliinist booking.com ja küsib, mis kell ma kohale jõuan.
Poole kaheksa paiku pole Pierost haisugi, kuigi ta lubas juhatada, kust süüa saab. Sõidan siis omal äranägemisel käega näidatud suunas, kus pidi pitsakoht olema. Tänavavalgustust ei kasutata, küll aga täistulesid. Öösel sõidavad nad siin veel arvukamalt ringi kui päeval. Pärast seiklust pimedal kiirteel on pitsakoht täiesti olemas, muusika mürtsub, teenindajad on sõbralikud, kohalikud laulavad populaarseimaid laule kaasa. Komplektmenüüsse kuuluvad pitsa, õlu ja espresso. Letitagune poiss on käinud Leedus. Mis värk neil siin selle Leeduga on?
Majad helendavad pilvealuse päikese käes, taamal on Dolomiidid, tumedad ja ähvardavad.
Esimene sihtpunkt on Bassano del Grappa. Viimasel hetkel suudan vältida raekoja platsi sissesõitmist, kuhu GPS-s elav naisterahvas mind juhatada püüab. Hiljem selgub, et selle koha nimi on vabaduse plats. Sedapuhku on kesklinn olemas, kadunud on jõgi. Jõgi on oluline, sest üle jõe on ehitatud Palladio projekteeritud sild ja silla otsas grappamuuseum.
Poli ja Nardini perekondade grappakohad on vastamisi. Polidel on muuseum, palju vasktorusid ja destilleerimisanumaid. Mekkimise käigus lõhub letitagune noormees ühe klaasi. Nardinide juures joon kohalike eeskujul mezzot. Miskine magusavõitu vedelik. Püüan konkurentide sildiga paberkotti seejuures selja taha peita. Leti taga kukub midagi klirinal põrandale ja natukese aja pärast kliriseb veel miski. Vast pole kuidagi minuga seotud, pigem grappaga. Nardinide juures on leti taga Stefano. Räägib itaalia keelt aeglaselt ja püüdlikult, et ju ma siis ikka aru saan. Kusagil tagatoas peaks mingi leedu asi olema. Kannan ette käidud ja plaanisolevad kohad, päritolumaa ja seltskonna suuruse. Stefano vilistab tükk aega ja ilmselt mõtleb, mida saaks vaese idaeurooplase heaks teha. Võtab siis kaks postkaarti ja annab itaaliapärase tervituse saatel mulle. Kaartidel on minu ees avanev vaade, mida just pildistasin.
Edasi Marostica. Linn, kus mängitakse hiidmalet. Malelaud on mõistagi tühi, aga täitsa olemas. Mäe otsas on kindlus. Sinnapoole lubab nool panoraamset rada, turnin üles ja teiselt poolt alla. Vaade ulatub kaugele, isegi päike tuleb korraks välja.
Cittadella peamiseks tõmbenumbriks on üleni müüriga piiratud vanalinn. Longin ühest otsast teise ja tagasi. Selle kümne minutiga, mida ühe suuna läbimiseks kulus, on söögikoht, mille meelde jätsin, täielikult kadunud, ja kiriku ees algselt tühi olnud plats tihedalt autosid täis pargitud. Imelik koht. Inimesi pole endiselt ja poed on neil üldiselt kõik kinni. Igal pool. Mitte et ma tahaks midagi osta, lihtsalt selline tähelepanek.
Öömaja on Bassano del Grappa lähedal külas. Nime järgi tundub olevat tegemist põllumeeste seltsi külalistemajaga. Ühtegi inimest pole näha, uksed lukus. Ainult kanad kõnnivad ringi ja kui nende pildistamiseks kükitan, tormavad kõik minu suunas. Hurjuhh. Uksel oleval numbril helistades materialiseerub jalgrattal Piero, kellel lähedases bensujaamas õlu pooleli. Räägib inglise keelt. Annab ohtrate vabanduste ja tänusõnade saatel kärmelt kogu info, milles sisaldub ka wifi parool, ja läheb õlut lõpuni jooma. Hiljem helistab Berliinist booking.com ja küsib, mis kell ma kohale jõuan.
Poole kaheksa paiku pole Pierost haisugi, kuigi ta lubas juhatada, kust süüa saab. Sõidan siis omal äranägemisel käega näidatud suunas, kus pidi pitsakoht olema. Tänavavalgustust ei kasutata, küll aga täistulesid. Öösel sõidavad nad siin veel arvukamalt ringi kui päeval. Pärast seiklust pimedal kiirteel on pitsakoht täiesti olemas, muusika mürtsub, teenindajad on sõbralikud, kohalikud laulavad populaarseimaid laule kaasa. Komplektmenüüsse kuuluvad pitsa, õlu ja espresso. Letitagune poiss on käinud Leedus. Mis värk neil siin selle Leeduga on?
Lisa kommentaar