Taevas on kõrgem ja heledam kui eile. See ei sega vihma siiski suurel osal päevast sadamast.
Teen saarele peale pool ringi. Paremalt piki rannaäärt kõige kaugemale ja läbi saare tagasi. Tilkuva kapuutsiserva alt paistab tagasihoidlik taustmets, mis ei tõmba liigselt tähelepanu, vaid laseb jalutajal oma mõtetes uidata.
Gamla gården ehk vana aed on koht, kus elas saare kõige viimane püsielanik hüüdnimega Madame. Seal longib ringi ka üks lühikestes pükstes turist. Pärast leidub neid veel paar tükki. Pikkades ja lühikestes pükstes.
Rada keerab rannale, kus kubiseb värvilistest kividest ja mere saadetud kraamist. Login naljaviluks ühe geopeituse aarde. Rannik kerkib kõrgemale, puudel hargnevad juured maast lahti. Raja äärde on ehitatud mõned majad ja rajatud mõned kemmergud. Majakavahi jahimaja ja maja, kus Albert Engström kirjutas saarest raamatu. Tärnuddenis, kus maja on ehitatud eelmise, liiva mattunud maja keldrile, keeran nina laagripaiga poole tagasi. Nüüd on kiire. Pooleteise tunni pärast algab põhjamajaka juures ekskursioon. Sinna on veidi üle 8 kilomeetri. Jõuan täpselt.
Majakas ehitati 1859, sest liiga palju laevu läks läheduses põhja. Ehitamine oli aga keeruline, sest saar koosneb üleni liivast. Ehitati vaiadele. Maapinna paremaks kinnipidamiseks istutati puid ja taimi. Kokku on saarel olnud neli majakat, üks on tänaseks merre varisenud. Saab torni ronida, kus on lõvipeadega veesülitid. Allkorrusel jagatavast bukletist saan teada, et paadipõgenikud Baltikumist ei maabunud ainult Gotlandil, vaid ka siin. Viimased merehädalised saabusid 2014 Iraagist.
Vaatan ka muuseumisse. Seal on vanu asju ja kive.
Saan Mikita läbi. Ta läheb kohe paremaks, kui unustab hetkeks oma kitsa vaate taluelule ja matkaradadele. Alustan Laurilt saadud Ungari raamatuga hobusest ja lindudest.
Gamla gården ehk vana aed on koht, kus elas saare kõige viimane püsielanik hüüdnimega Madame. Seal longib ringi ka üks lühikestes pükstes turist. Pärast leidub neid veel paar tükki. Pikkades ja lühikestes pükstes.
Rada keerab rannale, kus kubiseb värvilistest kividest ja mere saadetud kraamist. Login naljaviluks ühe geopeituse aarde. Rannik kerkib kõrgemale, puudel hargnevad juured maast lahti. Raja äärde on ehitatud mõned majad ja rajatud mõned kemmergud. Majakavahi jahimaja ja maja, kus Albert Engström kirjutas saarest raamatu. Tärnuddenis, kus maja on ehitatud eelmise, liiva mattunud maja keldrile, keeran nina laagripaiga poole tagasi. Nüüd on kiire. Pooleteise tunni pärast algab põhjamajaka juures ekskursioon. Sinna on veidi üle 8 kilomeetri. Jõuan täpselt.
Majakas ehitati 1859, sest liiga palju laevu läks läheduses põhja. Ehitamine oli aga keeruline, sest saar koosneb üleni liivast. Ehitati vaiadele. Maapinna paremaks kinnipidamiseks istutati puid ja taimi. Kokku on saarel olnud neli majakat, üks on tänaseks merre varisenud. Saab torni ronida, kus on lõvipeadega veesülitid. Allkorrusel jagatavast bukletist saan teada, et paadipõgenikud Baltikumist ei maabunud ainult Gotlandil, vaid ka siin. Viimased merehädalised saabusid 2014 Iraagist.
Vaatan ka muuseumisse. Seal on vanu asju ja kive.
Saan Mikita läbi. Ta läheb kohe paremaks, kui unustab hetkeks oma kitsa vaate taluelule ja matkaradadele. Alustan Laurilt saadud Ungari raamatuga hobusest ja lindudest.
Lisa kommentaar