Vahelduv päike ja mahe tuul. Veider.
Saan oma soki kätte ja sõidan põhjapoole. Esimene
peatus on maailma lõpus. Landsendi. See on teisel pool Héraðssandurit. On eri
kujuga kivid, peegeldus laguunil ning taganenud ja ähvardav meri. Siit-sealt
niriseb magedat vett soolasesse.
Järgmine peatus on Islandi ainsa elevandi juures.
Seisab keset vett ja laseb lainetel enda ümber vahutada.
Pärast supi- ja kohvipausi Vopnafjörðuris leotan
ennast Selárlaugi ujula kuumas vees. Üles moodustuvad kontsentriliste ringidena
lillad pilved.
Mida edasi Þórshöfni suunas, seda rohkem lambaid
kooserdab teel. Ei tundu, nagu nad hääletaks. Longivad niisama.
Tahavaatepeeglis on halli-kollaseseguste pilvede puder, ees eresinine taevas
selgepiiriliste pilvedega nagu lapse joonistus.
Hostelis tervitatakse mind eesti keeles. Tüüp on
kuus aastat Pärnus restorani pidanud. Mul on ühe nariga tuba, kuhu ei tule
rohkem kedagi. Võtme võtsid eelmised külastajad Saksamaale kaasa.
Lisa kommentaar