rannapuhkus

Õnneks ei saa ta seda mulle näole vajutada nagu telki. Erikarvalisi pilvi on taevasse riputatud. Ilmateade väidab, et pärastpoole on vähem tuult ja rohkem päikest. Veedan hommikupooliku seega islandi keele sõnadega ja viin pesu pesta.

Siinsamas lähedal on Héraðssandur, tohutu pikk musta liiva täis rand. Valmistun suuremaks liivatormiks, aga üllatuslikult polegi mere ääres nii palju tuult. „Mere ääres“ on muidugi suhteline. Auto saab jätta merest umbes viie kilomeetri kaugusele. Mereni jõudmiseks tuleb läbida hulk omapärast maastikku. Liivadüünid, veelombid. Värvilised puhmad segiläbi lindude jalajälgede ja väljaheidetega. Üksikud kõrged rohtu kasvanud künkad. Meri vahutab mis hirmus. Kusagil sisemaa pool paistab kogu aeg päike. Teen paaritunnise suvalise kujuga tiiru ja sõidan tagasi Bakkagerðisse.

Käin kirikus Kjarvali altarimaali vaatamas. Jóhannes Sveinsson Kjarval oli Islandi kunstnik, kelle nime kannab üks osa Reykjaviki kunstimuuseumist ja kes veetis oma suvesid siinkandis. Kirikusse on ta maalinud mäejutluse kohaliku maastiku taustal ja selle alla on valitud piiblitsitaat, mille üle olen pikka aega juba pead murdnud: sælir eru fátækir í anda því að þeirra er himnaríki (õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik). Et mis mõttes vaimust vaesed? Napakad, ignorantsed, Pühast Vaimust vaesed? Ja sellepärast et nende päralt on taevariik. Mitte et kui on vaimust vaesed, siis on taevariik. Istun veidi, aga ei saa ka siin targemaks.

Lähen hoopis söön kalasuppi kohvikus, mille seintel ripuvad Kjarvali joonistused kohalikest inimestest.

Pesumaja on ühe soki ära kaotanud, mis leidub pärast läbiotsimist siiski pesumasinast.