jalutuskäik Hólaland-Bakkagerði

Hommikul püüab tuul mulle telki näole suruda.
Väljas on külm ja ka öösel oli esimest korda külm. Taevast katavad ebaühtlased potisinised pilved.
Otsustan süüa telgis. Poole söögiteo pealt hakkab sadama. On ju võimalus vantsida tuldud teed tagasi maanteele ja otse Bakkagerðisse. A vast läheb ilm ikka päeva peale paremaks. Panen kohe vihmariided selga ja jätan sooja pesu igaks juhuks alla.
Esimesest jõest pääsen üle ühe kuiva jalaga, järgmises saavad mõlemad märjaks. Kipun ka tuult alla võtma ja nüüd võiks küll kott raskem olla.
Nii kui rada kruusateelt ära keerab, siis ta kohe ka käest kaob. On ainult kaks tokki ja edasi lage väli. Lage väli on täis kive ja lirtsuvat sammalt. Võtan sihikule esimese gepsus märgitud punkti. Seal leian raja. Ja kaotan taas. Ja leian uuesti. Hakkan aru saama, mis neile Läti neiudele siin ei meeldinud. Pilvest kooruvad välja härmas mäetipud. See seletab imelikke õhus lendlevaid terakesi. On suur tume mägi liustikuga, taamal laiutab tumesinine tasandik.
Mõningase vaevaga surun ennast tuulest läbi Stórurðini. Tohoh. Ma seni väga ei süvenenud, mis see on. Keegi on hiiglaslikud kärnkonnanahaga kaetud kivimürakad laiali loopinud, nende vahel on mõned türkiissinised lombid, erkrohelise samblaga ääristatud ojad ja lammaste pügatud kena telkimisplats. Või noh, haldjatele ja trollidele ei pruugi meeldida, kui siin telgitaks. Igatahes täiesti sürr päkapikumaa.
Söön veidi, vaatan kaarti. Tuvastan, et viimast rajajuppi ka gepsus ei ole. Lahkudes näen üle mitme päeva jälle paari matkajat.
Hakatuseks tuleb üles ronida. Rajatokkidega on umbes sama seis mis enne. Turistil on sellistes oludes keeruline jälgida üleskutset püsida märgistatud rajal. Enamuse tokkidest ma lõpuks leian siiski üles. Harjutamise asi. Kui kohe ei leia, siis tuleb gepsus oleva punkti ja maastiku abil mõistatada, kuidas oleks kõige mõistlikum minna, ja tavaliselt leidub seal ka rada.
Terad õhus hakkavad liikuma hulgakaupa ja suurtel kiirustel. Seda ilma pole veel olnud. Lumi valmistub maad katma. Kus on nüüd Katariina Jee? 
Tuleb läbida nõlv musta püstloodis mäe alt ning lumelaikude ja kivide vahelt. Nõlva lõppedes tuleb ronida üles kurule, kust edasi peaks kõik minema rõõmsalt allamäge. Kurult on näha, et Bakkagerðis paistab päike ja vahused lained randuvad maalilises poolkaares. Samal ajal püüab tuul mult kaamerat käest rebida ja mind kummuli lükata.
Allamäge on lihtne. Korraga toimub ees arusaamatu liikumine. Autoteed seal minu teada ei ole. Põhjapõdrad jooksevad läbi jõe. Nüüd võiks olla kaasas midagi muud kui lainurkobjektiiv. Vaatame siis lihtsalt üksteist. Inimene on siin põdra jaoks oht, sest kuna neil looduslikku vaenlast ei ole, peetakse neile „arvukuse kontrollimiseks“ jahti. Inimene arvab ju ikka, et ta peab loodust koristama. Praegu on jahihooaeg. See punt põtru pääseb üle mäe putku.
Külas tagasi. Auto on alles. Olen maha vantsinud 97,36 kilomeetrit.
Mul on hostelihinnaga hotellituba, kus on omaette pesuruum. See on siinkandis suur asi. Laotan kohe kõik asjad laiali. Keedan ennast duši all. Söök ja internet kaovad nagu kerisele. Söömast tagasi tulles on väljas vastikult külm ja vihmane. Miks inimesed siia küll tulevad? Tuul lammutab ümber maja.
Eelmine
jalutuskäik Loðmundarfjörðurskála-Hólaland
Järgmine
rannapuhkus

Kommentaarid

  • kylli  •  2. september 2019
    Tõepoolest - miks inimesed siia küll tulevad...?
  • Katariina  •  4. september 2019
    Potsataja on vägagi loomutruu ja täiesti tegija kujuga
  • Katariina  •  4. september 2019
    Piltide järgi otsustades tuleb veel oodata

Lisa kommentaar

Email again: