Kos

Mõnus suur kopsik kohvi hommikusöögil. Muidu on sai ja moos ja üks väiksemaid kanamune, mida ma kunagi näinud olen.
Kaalun võimalikke variante päeva sisustamiseks: bussiga Ziasse (ei tea graafikut, hommikune on vist juba läinud, tagasisõiduks peab mäe otsas kogu aeg siis kella vaatama, äkki hakkab sadama), rentida auto ja sõita Ziasse (kallis), rentida roller ja sõita Ziasse (pole kindel, kas kaks tiiru ümber Kati-Mati maja Muhus on piisav taust, et alustada rollerisõiduga Kosi ühesuunalistel tänavatel, äkki hakkab sadama), rentida jalgratas ja tšillida sellega mööda rannaäärt paremale (äkki hakkab sadama), kolada niisama mööda linna.
Sonia lubab, et ilm tuleb ilus ja sadama ei hakka. Kahtlane, norrakad lubasid terve päeva vaheldumisi kerget ja rasket vihma. Pilv on juba ootel.
Loobun siiski Ziasse minekust, eks mäe otsa saab teistel saartel küllalt ronida ja lähen ostan algatuseks praamipileti. Vaatan ka üle koha, kust praam öösel välja sõidab. Tuleb Pireusest, sellepärast jõuab öösel.
Turistid on ebaühtlaselt riides, mõned vastavalt ilmale ja mõned vastavalt veendumusele, et ollakse lõunamaal. Mägi on eemal paksus sinises pilves. See tähendab, et seal on külm ja märg ja vaadet ei ole.
Pärast esialgset päikesepaistet hakkab siiski korralikult sadama. Varjun kohvikusse, kus pärast mõningasi läbirääkimisi peoperemehe ja laudlinu kokkulappiva neiu vahel on võimalik saada korralikku ja mittelahustuvat kohvi. Veidi aja pärast lõpetab vihm siiski sadamise, võtan ratta ja paarutan piki kaldapromenaadi minema. Esialgu on tore, siis hakkab katkematu tõus, asi läheb spordiks kätte ära ega meenuta enam mõnusat tšilli mere ääres. Tuul on vastu ja kõva. Väntan kohani, kus on ilus vaade alla ja kust edasi hakkab tee langema. Pärast pikka tuuldumist olen isegi valmis edasi sõitma, kui ilmnevad mõningad asjaolud. Ennist tuulega kukkus ratas pikali ja seisujalg murdus. Lisaks osutub esimene kumm olema pehme, esipidur veidi kinni kiilunud ja käiguvahetaja ei tööta, tagumine pidur ka mitte. Mõistlik on ilmselt rattalaenutuspunktist kaugemale mitte sõita. Pargin ennast rannaribale puude vahele ja veedan mõne aja raamatuga. Laine loksub, päike tuleb ja läheb.
Tagasiteel peatab mind viinamarjamüüja ja olen juba peaaegu ostmas, kui ta hakkab esitama veidraid küsimusi minu nime, vanuse, perekonnaseisu ja elatava hotelli kohta. Ei suuda tuvastada päritava info seost puuviljakaubandusega ja kaup jääb katki. Kasulik info oli vahejuhtumis aga ka - üle vee paistev suur saar osutub olema Türgi. Hea, et küsida ei jõudnud.
Teen teele jäävas tavernas lõunapausi. Lisandiks on millegipärast vabad kartulid ja maitseained pole kasutatud. See pole ainult rahu ja vaikus, mille pärast tasub käia mitteturistlikes kohtades. Vahepeal käib üle korralik paduvihm. Ootan kuniks see lõpetab sadamise ja väntan edasi või siis pigem tagasi. Rattapunkt on siestal, miska mul ei õnnestu uurida, mis maksab murtud rattajalg. Eks siis vanamees vihastab nende neetud eestlaste peale. Oijahh.
Longin mööda linna, läbin mõned varemed ja amfiteatri. Siis tuleb pähe, et raamatupoes peaks olema teiste saarte kaarte. Kammin läbi vist kõik tänavad. Saagiks on üks koolitarbeid müüv pood ja üks oravapuuri meenutav suur kreekakeelsete raamatute kaubastamise pood. Kaarte on ainult Kosi kohta. Siinäpä se.
Tuleb kõva tuul ja olemine läheb jahedaks. Käin soojemalt riietumas. Õhtusöögikohaotsingutega saan totaalselt märjaks, kuni leian koha, kus antakse kala. Kala on hea. Kõrvallauas lööb keegi hotellipersonalist aktiivselt külge neiule, kellel on Türgi boifriend. Kui neiu lahkub, haagib personal ennast väljatehtava õllega minu lauda. Suunan jutu kiirelt Kreeka majandusele ja Vassilis toob kuuldavale tiraadi, mis algab Papandreou populismiga ja lõpeb põhimõtteliselt Krugmaniga. Siis kamandatakse ta kööki. Vihm on taaskord mööda läinud ja tuul vaibunud.
Hotellis on mul Soniaga erimeelsused küsimuses, kas hotelli hind on mul juba krediitkaardilt maha võetud või mitte. Millegipärast tundub, et jääme kumbki oma seisukoha juurde.
kommentaarid travelpod'ist:
No igal juhul murtud jalgrattatugi ajab vihale - nagu kolme jalaga seinale toetuv parim tool ja katkise klaasiga välisuks, mille Sardiiniast tulles leidsin. Esimese autorit ei õnnestunudki tuvastada, teine lubati kinni maksta. Igal juhul olid need neetud kaasmaalased... Ja vihma sajab siin endiselt. Kylliki, on Oct 18, 2013 at 08:42PM
  Septembris olin Türgis ja vaatasin silmapiiril olevat Kosi saart ning mõtlesin, et kas
  tasub sinna sisse põigata või mitte... Madis, on Jan 21, 2014 at 10:46AM
Eelmine
korraks Norras
Järgmine
Tilos

Lisa kommentaar

Email again: