Tilos

Pean aru, kas minna paariks tunniks magama või tookuda üleval. Lõpuks keeran külili. Väljas läheb parasjagu korralikuks äikeseks. Näen unes pidevat praamist mahajäämist.
Veerand kolm öösel ei ole Kos sugugi väljasurnud. Kõrvaltänavast klõbistab sadama suunas kohvriga naisterahvas, promenaadil kulgevad paarikesed ja ühest uksest imbub välja tümpsu ja hõikeid. Muidu on laineloks, täiskuu ja mahe tuul.
Kokkuvõttes on Kos minu meelest ikka päris hirmus koht. Kubiseb baaridest ja playboydest. Eks peamine klientuur määrab ka pakutavad teenused. Ma pole lihtsalt sihtgrupp.
Sadamas läheneb kollane vest ja ütleb, et suund on õige, aga ta soovitab kohvikus oodata, sest praam jääb tund aega hiljaks. Ehh, oleks ju saanud tund aega kauem magada. Samas on 6:40 mõnevõrra mugavam Tilosele jõuda kui 5:40. Praam jääb tegelikult siiski ainult pool tundi hiljaks. Praami suures kohvikus toimub magamine seinaäärsetel diivanitel. Sätin ennast sisse keskpõrandal. Kui valjuhääldaja teadustab Nisyrosele jõudmist ja pead tõstan, näen juukseid. Diivani teisele poolele on tekkinud noormees, kes magab, pigistades kramplikult peos palvehelmeid.
Veidi kuus läbi laveerib praam pimedasse Tilose sadamasse. Sadamas on hämmastavalt suur rahvahulk ja midagi pildistatakse. Asun küla läbi kammima. Hotelli aadress oli booking.com-is üsna lakooniline: Livadia, Main Street. Ei saa aru, milline neist käikudest peatänav on. Hotelli ei hakka silma, on muid hotelle ja ühelt rõdult pakub tädi aktiivselt tuba samas majas. Taustal kirevate pilvedega päikesetõus ja vikerkaar. Lõhnab viiruki järele. Jõuan üsna lootusetus meeleolus küla kõige kõrgema majani ja ümber nurga minnes ongi seinal kiri „Sea View Hotel". Kassanäe. Uksed on lukus, muugin sisse kohvikuterassile. Uksel on silt, et tundku inimesed ennast nagu kodus. Laulavad linnud ja varesed. Kella üheksa paiku ilmub noormees. Suudame päris pika dialoogi arendada, enne kui mul tuleb tunnistada, et ma kreeka keelt siiski eriti ei oska. Ta on rekkajuht ja saarel seoses tööga. Muidu elab Ateenas. Vangutab hulk aega pead, et pingviinidemaalt on inimene saabunud ja kavatseb ka sinna tagasi minna. On olnud Kanadas kümnekraadise külmaga ja saanud sellest psühhotrauma.
Lõpuks tekib Sylvia, perenaine. Seletab, et oli öösel sadamas, saatis kedagi ära ja vehkis hotellisildiga. Nojah, aga kui pildistatakse, siis lasen mina ju paremale-vasakule vaatamata kiiresti jalga. Saan vinge toa, suur rõdu korvmööbli ja päikesevarjuga, kööginurk, kaks lauda, diivan, vaade üle küla ja lahesopi. Vägev. Hommikusöögile lubatakse kohe ka.
Hommikusöögile on saabunud ka kaks kreeka neidu, kes on rekkajuhiga elavasse diskussiooni süvenenud. Saan seega rahus ringi vahtida.
Päev tundub hommikusest pilvisusest hoolimata tulevat kena. Korjan kokku nodi jalutamise tarbeks ja lähen alla Omonia tavernat otsima. Selle kõrval peab algama rada. Tavern leidub ja rada tuleb hotelli kõrvalt mööda. Aga tavernat läheb õhtuks nagunii vaja. Enamus rada on monopati, kividega ääristatud rada läbi mahajäetud oliiviistanduse. Teelt lipsavad kõrvale sisalikud, mõned on hiiglama suured. Pilv tuleb ja läheb, lubatud palavust nüüd just ei ole. Veidi aja pärast jõuan Mikro Horiosse ehk väikesesse külla. See on mahajäetud ja varemetes, väljaarvatud renoveeritud kirik ja veel paar korras maja. Ühes neist peavad saare noored suviti pidusid. Teeotsas on roller. Mõjub ebaloomulikult kirkalt tuhmide majajäänuste taustal. Kostab justkui lapsenuttu ja muid hääli. Püüan ennast veenda, et hääled kuuluvad rolleriinimesele. Hulgun ringi, hääled tekivad ja kaovad, üleval vilksatab kits, siis on näha ka paari inimest. Kirik on lukus, kabeli ümber väike surnuaed. Kui edasi minema asutan, ilmuvad nähtavale neiud ja noormees minu hotellist.
Rada peab jätkuma kuivanud jõekanjonis, mis on „metsikult romantiline“ ja tuleb turnida kivimürakate ja oleandripõõsaste vahel. Eriti romantiline on kanjon kitsekarja meelest, kes minu teelt põgenevad. Mul õnnestub nad lõpuks päris kenasti ühte puntrasse kokku ajada. Rada peaks olema märkimata, aga on siiski ilusti märgatav tallutud tee ja üksteise otsa laotud kivid teetähistena. Vaid korra kaotan õige otsa käest ja pean jupi maad roomama puutüvede all. Aeg-ajalt leidub miskiseid lendavaid tarakane, eriti siis, kui on näha vett. Palju on pikki valgete õitega lilli.
Jõuan Lethra randa, kus on tindisinine vesi. Teises servas lebab kaks inimest, muidu on inimtühjus ja meremüha. Ukerdan kividel, sügavaks läheb kiiresti. Ujumisega päris tegemist ei ole, pigem püüan ennast loksuvas vees mitte vastu kive ära lüüa. Vesi on Eesti tavalise suve soojune. Lebotan veidi, aga siis ajab mind jalule lubadus, et ees on veel tühjem rand. Äkki on seal vähem tuult. Edasi on lai mõnus rada mäekülge pidi. „Teise ranna“ teejupist põrutan paraku mööda ja tagasi ei viitsi keerata. Enne Levadiat tuleb läbida järjekordne värav, mille teisel küljel on silt „Don't walk on the path to Lethra“. Ok, ega ma tagasi enam minema ei hakka jah.
Külas on siesta. Räägin endale siiski välja võileiva ja jääkohvi.
Siin on meeletult kasse.
Pargin oma rõdule kuniks päike nurga taha kaob. All säravad valged majad puude vahel. Pisike buss jõurab mäest üles. Sadamasse on saabunud paar jahti.
Kella seitsme ja kaheksa vahel pean saama Omonia tavernas kokku Lyni ja Iainiga. Tegemist on šotlastega, kes elavad juba 18 aastat Tilosel ja organiseerivad matku. Ka sinna, kus radu üldse ei ole. Kokkulepitud lauas on neli inimest, kellest kaks osutuvad soomlasteks, Anna ja Akseli. Korraldame ugri-mugri vennastumise, mille juures me Annaga joome mitmed õlled ja Akseli joob kokakoolat. Olen harva kohanud soomlasi, kellel on eestlast nähes hea meel, aga Annal on olnud Eesti poiss-sõber.
Homne kogunemine on pool kaheksa. Hotelli jõudes käin teatan Sylviale, et ärgu arvaku, et olen surnud või põgenenud, kui mind hommikusöögile ei ilmu.
kommentaar travelpod'ist:
Kuna lennuk (armas RyanAir loomulikult) väljus Düsseldorf Weezest 6,50, otsustasime Maastrichtis maa-alusesse parklasse viidud auto hilisõhtul (peale ühte restorani, kaht märulist jazzbaari ja ühte kohvikut) hotelli ette tuua. Kuna tänavale olid ilmunud miskid mustad näod, võtsin kaasa ainult taskus krediitkaardi, Katrin 15 EUR. Parkla automaat kaarti ei soovinud ja arve oli 16.20. Tagasi ei viitsinud minna.Kolistame siis kell kolm öösel kohvritega hotellist välja (mamma arvas, et meil pole äratuskella, ei maganud kogu öö ja nahistas meid tund varem voodist välja, mina magasin riietes). Parklasse saime sisse küll, nuka tagant parkla kaardiga. Arve oli kerkinud 23 EUR-ni. Toppisin makstud kaardi väljumise posti sisse kõiki nelja pidi ja veel kord algusest peale - värav ei liigutanud oimugi. Seisis kindlalt kinni. Posti peal oli helpdeski number. No nii. Masendusest üle saamiseks ronisin autost välja. Näppisin märgatud musta nuppu värava kõrval seinal. Oh imet - värav hakkas kolisema, kuid sulgus taas, enne kui olin jõudnud autosse gaasi vajutama. Katrin ronis välja ja vajutas uuesti, sai koos autoga taasavanenud väravast välja. Kuidas single juht oleks pidanud toimima? Auto Europe rendiauto bensupaak oli rihitud nii, et möödik püsis kindlalt 3/4 peal ka peale täistankimist ja 5 km sõitu. Mamma abil võidetud tund lubas minna tagasi bensujaama ja suruda paaki veel 4 EUR eest bensu, sortsutades tõrkuvalt sulguva püstoliga üsna mitu korda. Tagasitee lõpus alles nihkus bensumõõtja lõppu. Seekord täitmata paagi eest siis 80 raha ei küsita. Laekusime üsna üsna õige aja lõpus lennujaama koos Priit Kuusega, kelle käest saabudes olin uurinud, kuidas autovõtit vabastada ja nüüd jälitasin teda, et näha, kuhu kasti autovõti visata. Ta paistis hullult rõõmustavat kaasmaalasi ignoreerides. Kylliki, on Oct 18, 2013 at 09:11PM
Eelmine
Kos
Järgmine
Tilos

Lisa kommentaar

Email again: