koolivaheaeg Prangli saarel

Mis ja kus on Prangli?
Administratiivselt: saar Viimsi vallas Harjumaal, kolm küla: Kelnase, Idaotsa ja Lääneotsa, umbes 100 püsielanikku. Saarel on oma hümn, mille lõi kooli muusikaõpetaja Tiinamai Keskpaik.
Geograafiliselt: 9 km Viimsi poolsaarest kirdes, pindala 6,44 km2. Suuruselt Eesti 13. saar. Moodustab koos Aksi (ehk Väike-Prangli) ja Keri saarega Soome lahes ühtse saareaheliku. Maavaradest leidub saarel maagaasi ja mereröövlite maetud kulda.
Ajalooliselt: kerkis merest umbes 3500 aastat tagasi, püsiasustusega alates 13. sajandist. Saarel on tegutsenud rannarootslased ja Kirovi kalurikolhoos. Varasemad nimekujud on olnud Rango, Wrangelsholm, Wrano, Wrango, Rangelisare, Pranglesaar. Saare nimi võib tuletuda germaani sõnatüvest “wranga” (pöörama, väänama, keerutama ehk siis Kõversaar) või soome keele sõnadest “ranko” või “ranka” (pikk halg, puutüvi). Spekuleeritakse ka mõttega, et nime tõid kaasa saarel puhanud Varangeri viikingid. Saksa aadlisuguvõsaga seos puudub.
Kogukondlikult: saarel on kirik, põhikool, kauplus, arstipunkt, postiasutus, rahvamaja, raamatukogu, restoran ja muuseum. Ühendus mandriga Kelnase sadamast Leppneeme sadamasse tavaliselt kaks korda päevas.

21. oktoober
Õhtusele praamile tõstetakse suuri valgeid kotte ja meist ei tehta välja. Ilmselt peetakse välismaalasteks. Sellisteks napakateks, kes ei tea, et oktoobri lõpus on Pranglil pime ja sajab vihma. Ei mingit puhkuseilma.
Jalgrattad viiakse üle tasuta, mis tähendab, et nende paigutamiseks ei ole ette nähtud mingit pidulikkust. Toetame need siis valgete kottide najale. Kohale jõudmise ajaks on rattad mugavalt külili heitnud.
Ülesõidul saab lugeda suvist Prangli lehte ja tutvuda ümaranäolise noormehega. Noormees on olnud kokk Itaalias, Teravmägedel, Saamimaal ja Ahvenamaal. Järgmiseks kolib Setomaale. Kannab kiirelt ette oma senise töökogemuse ja keelteoskuse, justkui peaks meid restoraniomanikeks. Vabal ajal hoiab lapsi. Pranglil pole varem käinud, läheb sõbrale appi. Vana India kombe kohaselt on meil taas Kallega ühine elukutse.
Pranglil on pime. Kalle rattatuli kuvab minu hiigelvarju puude najale. Asfalt lõpeb, hüpleme mööda kivist teed ühe taluõue valguslaigust teise.
Praaga puhkemajas tervitab meid kõigepealt Muri (või Muki?) ja pärast telefonikõnet ka peremees. Toas on ruumi ainult voodile ja kaminale, aga see meid ei üllata. Juba piltide järgi oli selge, et lugemisvalgust ja mõnusat kohta enda kerratõmbamiseks vihmase ilmaga saarel ei pakuta. Lugemiseks on ettenägelikult kaasas pealambid. Toas on soe. Süüa tuleb küll teha maja teises otsas, kus tuul ukse vahelt sisse puhub. Pliit tunnistab ainult ühte panni. Rätikuid pole. Kogu majapidamises. Nurgas on ämblikul suur võrk.

22. oktoober
Hommikul äratab meid peremehe läbi seina kostev hõige, et hommikusöök on valmis. 
Neil papist seintel on ka oma kasutegur. Eine on rikkalik ja selle juurde kuulub ülakorruselt saabuv pirakas kass, kellel on kõik väljaulatuvad kehaosad tumedad: jalad, saba, koon ja kõrvad. Ülakorruse ekskursiooni ajal paneb elukas nahka enamuse lauale jäänud vorstist. Nii saime ka vastuse küsimusele, kas ta laua peale pääseb.
Ülemisel korrusel on kaks kena otsatuba ja üle nägusa viimistluse sinka-vonka veetud juhtmed. Seal pole aga küttekeha, mis tubade kasutusaega Eesti kliimas mõnevõrra piirab.
Täna ladistab kõigi ettekuulutuste kohaselt vihma. See annab ettekäände tudeerida põhjalikult läbi Müürileht ning arutleda loetud artiklite ja meediat vaenava valitsuspartei tegevuse üle. Kluugutades lendavad üle haned, kusagil kaebleb kukk. Aknast paistev valge kogu tundub esiti olevat lammas, aga lähemale jõudes on siiski kass. Vat mida teeb pihta pandud vorsti söömine. 
Kui vihm tundub vähesem, patseerime Laurentsiuse kabelini aastast 1848. Viime jalutama kaks koera, ühe suure karvaga valge ja teise hallikirju kiitsaka. Vaatame, kuidas vihm sajab lõunarannas ja enne randa kadakate vahel. Karjamaad tavatsevad kinni kasvada, sest saarel on ainult kolm lehma ja mõned lambad. Pärast ekskursiooni suunduvad koerad kartulimaad inspekteerima. Kartulid kasvavad vetikaväetisel, mida meri lahkelt annab.
Maja ees rehitseb külamees teele puistatud teekattejääke, mis tuli neist valgetest kottidest, mis meie rattad praamil pikali lükkasid. Saare arengukava kohaselt laus-asfalteerimist välditakse, aga millegagi tuleb teeauke täita. Võibolla peaks teeolud selgitama maju ümbritsevaid autovrakkide kollektsioone. Lund on siin viimastel aastatel harva nähtud ja autoga sai viimati üle jää sõidetud aastal 2005.
Helistab perenaine ja uurib, kas meil on kõik hästi. Küsimise peale saavat sadamakohvikust sooja sööki, mis tundub mõistlik asjade korraldus. Kasutan juhust meile rätikute hankimiseks. Abiks ikka, kuigi san.sõlme lahendused on ka paljunäinud ränduritele huvitavad. Kraanikauss kempsupoti kohal tahab veidi harjumist. Nagu ka see, et vetsuuks päris kinni ei käi ja tuul sisse puhub. Aastaringselt avatud koha ja päris-maja moodi piltide järgi ei arvanud, et see on veidi metsaonni tüüpi majutus. 
Õhtul läbi seina kostvate helide põhjal tekib kahtlus, et kass tegeleb meie õllede ära joomisega.
Liitiumi sulamis- ja keemistemperatuuride guugeldamine toob muuhulgas teadmise, et igasugune Kalle võib tulemust mõjutada.
23. oktoober
Tee poe juurde on palistatud tühjade valgete kottidega. 
Rahvamajas näidatakse Urmas Orgusaare maale ja kutsutakse kõiki homme õhtuks pidusse. On rahvamajade päev. Pood avatakse kell üks.
Niipea kui turist nina sadamasse pistab, saabub kohale päästeteenistus, avab suveniiripoe ja annab teavet hüljeste ja rebaste leiukohtadest. Hülged söövad kalameeste võrkudest kala ja rebased aedadest kanu.
Punase maja ees on päikesekell. Meri vahutab, vahu taga turritab Keri saare majakas. Sadamast lõuna poole leiab mätaskatustega hütte, suletud restorani ja kibuvitsu.
Keset metsa on gaasiauk. Vett otsides leiti möödunud sajandi alguses hoopis gaasi. Keri tuletorn töötas mõnda aega kohaliku gaasi peal. Suurt majanduslikku kasu gaasis selle väikese koguse tõttu ei nähtud, augud suleti, aga üks jäi lekkima ja lõbustab nüüd turiste. Keedame teed. Päike tuleb välja.
Edasi meenutavad metsa all valged ristid laeva Eestirand, mis 1941. aastal mobiliseerituid Kroonlinna pidi viima, aga Saksa õhurünnakus viga sai. Pääsenud kuulutasid saarel korraks välja Eesti Vabariigi. Taustal pressib Tallink end Prangli ja Aksi vahelt läbi ja rühib Muuga sadama poole.
Saare lõunaosas on laial liivarannal ja õrnal taimestikul sõidetud müramasinatega. Mändide ja sambla vahel vonklevad rajad viivad Punase kivini, mis on tõepoolest kergelt roosakas. Hakkab hämarduma.
Peremees pakub pardipraadi ja kütab sauna. Seina sees krabistab hiir.
24. oktoober
Öösel on kass või mõni muu loom söönud ära osa meie saia. 
Sadamasse on kogunenud politsei ja piirivalve ning midagi arutatakse läbipaistvas majas. Meid sisse ei kutsuta, seega suundume omapäi ekspeditsioonile. Metsateed palistavad suvilad. Prügi mahapanek keelatud ja videovalve. Ei tea, kas kohalikud suhtlevad nii omavahel või sissesõitnutega.
Läheme põhja. Siin laiuvad paksu heina alla mattuvad rannaniidud, keset rohtu üksik kadakas, servadest lähenevad tasahilju männid. Tuul kammib üle maastiku. Maastikus varjuvad seened. Kivisesse randa on laskesportlastest pudenenud maha hulk plastkesti. Ilusad värvilised. Päike paistab Keri saarele, vasakul on jupp hädist vikerkaart. Kormoranid kuivatavad kivil tiibu. Roostikust võib leida paate. Kärul istuva iglusauna trepp on hea tuulevarjuline koht piknikuks.
Saare põhjatipus paistab valge majakas ja enne seda kinnisvaraarendus. Majakas helendab päikeses, selle ümber on põnev kividel turnida. Mida kõike siit leida võib. Padrunikesti. Paela. Plekkpurke. Sokke. Ja mõistagi ei saa ilma konideta. Ehitame mandala. Taustal käib linnujaht. Tohutu linnuparv väreleb vee kohal paremale ja siis vasakule, kõmmutav kaater unnates sabas. Mitme päeva jagu rändamiseks kogutud energiat saab hoobilt muundatud adrenaliiniks. 
Kohalikud on tulnud laupäevasele jalutuskäigule. Ei, see pole nii nagu mandril kombeks. Pranglilane jalutab, laps süles, läbi autoakna. Kõrvale ei vaata, auto möödalaskmiseks põõsasse sõitnud ratturile ei viipa. Võib muidugi olla, et neil kõigil on käsil väga tähtsad käigud, millest turist midagi ei taipa. Samas on veider, et 6,5 ruutkilomeetri suurusel saarel tuleb kõik need käigud teha autoga.
Rada saare lääneserva pidi leiab siinses maastikus haruldase rohupõrandaga lehtpuuvõseriku. Puud, sammal ja maapind lõhnavad eilse vihma järele. Kostab merel parveelu korraldavaid linde. Ettevaatlikult pudenevad mõned piisad, tunni aja pärast algava saju maastikuluure.
Liiklust vaadates tuleb ringi defineerida arusaam romust. Kui autol on maha ununenud uksed, aknad ja tuled, kannatab sellega veel ju sõita küll. Triigitud ei pea ka olema.
Õhtusöögi ettevalmistusi seirab sportlik ämblik. Laskub, kõnnib esikäppadel, ronib üles tagasi. Ämblikku jälgides jõuame aegamisi arusaamisele, et kuna vihma sajab igavese hooga ja päris mõnus on toas raamatut lugeda, siis ei viitsi pittu minna, kuigi pidu koos kohalikega oleks kahtlemata meeleolukas. Mõni teine kord.
25. oktoober
Päev on üleni hall. 
Veel viimane rikkalik hommikusöök ja ära praamile me lähemegi. Kohalikud muljetavad, et pidu olla kestnud hommikul kuni neljani.
Saar nuusutatud. Turism olla üks neid asju, mis põliseid saareelanikke omavahel tülli ajab. Lärmavad joomaseltskonnad on esimesena pähetulev selgitus. Aga võib lisaks olla ka teine: järgmisel nädalal pidi saabuma välismaalaste grupp. Vaevalt, et päevitama. Ka jahiturism ei pruugi kõigile meelepärane olla.
Eelmine
Laukasoo
Järgmine
Pirita jõe läte

Lisa kommentaar

Email again: