Laukasoo

Laukasooga on üks imelik asi.
Eestis on terve trobikond soid ja rabasid, kuhu veel pole jõudnud, kuid Laukasoost polnud ma isegi kuulnud enne kui üks suvine Eesti Loodus selle üheks Eesti kõige maalilisemaks rabaks tituleeris. Piisavalt intrigeeriv, et kohe vaatama minna.
Äratus kell kuus, kohv ja võiku bensukast. Päike, sinder, tõuseb muidugi juba poolel teel rappa. Teisalt, nagunii on maastikuluure.
Laukasoo asub Lahemaal ja veebruari algusest juuni lõpuni sinna minna ei tohi. Sel ajal on raba reserveeritud lindudele. Kunagi oli Laukasoo reservaat ja sinna ei võinud inimene üldse minna. Enne seda on seal aga tehtud metsa, kõvasti kraavitatud ja kaevandatud turvast ( pisikestes kottides potipõllunduse tarbeks müüdav muld on üks rabade rüüstamise ajendeid). 2018. aastal alustati raba veerežiimi taastamisega. Kraave on kinni mätsitud ja mahajäetud kaevandusalal lagesoo taastamiseks puid maha võetud. Raba on ühesõnaga praegu pooleli.
Laugasteni pääsemiseks tuleb ületada songermaa. Seesama lagesoo taastamise oma. Mõtlen just, et peaks ringivahtimise asemel jalge ette vaatama, kui maandun ühe jalaga kuni põlveni end mätaste vahel varjavasse lompi. Tasakaalu otsiv käsi satub kõrvallompi. Koos kaameraga. Päris hea algus. Kalle kirjeldab hiljem värvikalt, kuidas ma ühtäkki maa alla vajusin. Taskurätiga tupsutamise järel võib ukerdamist jätkata, peatudes hiiglaslike jõhvikate manustamiseks.
Seisatades on peaaegu vaikne. Kostab nõrka undamist Peterburi maantee suunalt, paar lindu, kaameraklõpsud. Ämblikud on ehitatud mitmekorruselisi losse ja püüdnud neisse näpuotsatäisi kastepiisku. Kured ja haned harjutavad formeerumist. Mingu neil hästi.
Kuivenduskraavides voolama harjunud vesi on ootamatutes kohtades. Sookailumätaste vahel ja metsa all. Plädistame suure tammini ja leiame sealt värsked karujäljed. Tamm on osa massiivsetest veetõketest, mis kaks aastat tagasi 25-kraadises pakases rajati. Tammi pidi pääseb üsna lähedale raba kõige suuremale laukale. Kaartide andmetel on tegemist Laukasoo laukaga või Suurlaukaga. Jäänukjärv, mille kinnikasvamisest raba alguse sai. Vaatame laukasse. Päike sirab. Vaikne. Palav. Siit lasi Palmse parun kunagi kaevata kraavi, mis on nüüd Euroopa ühisraha toel kinni aetud.
Jätkame tiiruga ümber suure laukapundi. Leiame palju vett, jändrikke puid ning erkrohelisi ja oranže värvilaike. Laugastiku keskosa on ilusti uudishimulike eest püdela maapinnaga kaitstud. Sillerdavate veesilmade rivi kaob harali kasvavate puude taha.
Otsime kuivema mätta, toetame selja männi vastu. Joome teed, sööme võileibu ja molutame. Sookail lõhnab, pisike ämblik võngub tuules. Okkad kogunevad krae vahele.
Pärast puude all mätastikus pesitsevad eriti suured ja rammusad pohlad. Väga magusad. Lisaks veidi kuivanud mustikaid. Karu pole siin veel käinud.
Joonistame raba peale oma jäljereaga tilgakujulise joone. Kokku tallame maha umbes seitse kilomeetrit, millele kulub viis mõnusat tundi.
Fred Jüssi on Laukasoo kohta kirjutanud nii: „Ja kui kurgede turluututamise kaja vaibub, siis ongi see ükspuha, sest sulle anti kogeda erilist hetke erilises kohas, kuhu sa päriselt kuulud, ja maal, mida võib küll reeta või maha müüa, aga siit ära viia ometi mitte; ja et sa oled osake sellest hetkest siin rabas, mille rikkustest mõndagi võib kadunud olla, aga mille sügavaim tähendus on jäänud. Vähemasti nende jaoks, kellele millegi tähenduse tähendus veel üldse korda läheb."
Eelmine
Älvi saar
Järgmine
Pirita jõe läte

Lisa kommentaar

Email again: