Rootsivere-Suuremõisa

Täpselt kell seitse tuleb Niidi-proua koos oma õega ujuma.
Küsivad, kas ma ei karda üksi ringi rännata. Leiavad samas, et tõepoolest, mis siin karta, isegi metssead on kõik maha lastud. Metssead on kõige hirmsam, mille prouad suudavad välja mõelda.
Rästikuid pole näha. Sääski ka mitte.
Veidi hiljem tuleb veel üks proua. Läheb riietuskabiini ja uurib, kas reisin kaaslasega. Eitava vastuse peale küsib, kas ta võib paljalt ujuma minna. Mul pole paljalt ujuvate inimeste vastu midagi. Teen seda hiljem ka ise, kuigi läheneb kurjakuulutav mürin. Saabub tsiklimees. See pole Urmas. Vaatab mõtlikult oma kinganinasid, kui lõpuks otsustan merest välja tulla. Hollandlane, käis Soomes tsiklistide kokkutulekul, keegi soovitas Eesti kaudu tagasi minna ja ta vaatas kaardilt, et rand. Meil on samasugused kogemused kaardil leiduvate, aga tegelikkuses kaduvate radadega.
Koguva sadamas on söögikoht. Eile avati. Selle puhul on kohv alguses tasuta, aga pärast on tasuta hoopis võileivad, mis mulle töötajate söögi arvelt tehakse. Tervitus on esiti inglise keeles ja siis imestus, et eestlane niimoodi mööda Eestit rändab. Perenaise poeg on parasjagu ümbermaailmareisil, mis jäeti suvel söögimajas töötamise heaks pooleli.
Edasi viib tee Igaküla ja Piiri kaudu Nõmmküla randa. See on liivasem ja kiiremini sügavaks minev kui Vahtna. Aga oluliselt külmem. Saab igatahes ka ära proovitud.
Seanina osutub olema suurem kohalik vaatamisväärsus. Kaks komplekti välisturiste käib vaatamas endise kalatööstuse varemeid.
Üügu pangal on sama palav kui eelmisel korral, mil seal olin. Mind hammustab sipelgas tagumikust. Ju jäi riietesse Nõmmkülas. Just selle koha pealt hammustab, mis sadula serva vastu käib. Väga ebamugav.
Juba teine Kallaste pärast Peipsit. Ja olen läbi sõitnud vähemalt neljast Mõisakülast.
Tuul on vastu kuni Hellamaani. Teadetetahvli andmetel maksab Tihuse hobuste ja veiste sõnnik 8 eurot/kuupmeeter. Tuudil maksis sõnnik 15 eurot/tonn. Huvitav, kui palju kaalub kuupmeeter sõnnikut?
Käin Kuivastus praami vastas, aga varustusekipaaž ei saabu selle praamiga. Telefon on tühjaks saanud. Viimati laetud Matsalus.
Enne I maailmasõda ehitatud Võiküla munakivitee on meeldivam kui eeldasin. Esiteks on servas ratturitele sile riba. Teiseks sõidavad autod aeglaselt ega tolmuta. Munakiviteelt edasi läheb kohalik rattarada nr 336, mis on väga kena rada. Rässal käivad muruniitmis- ja hekilõikamistalgud. Kõrvalepõikel Pädastesse möödun napilt varustusekipaažist, kes peab seetõttu maailma kõige kallimat kohvi mõisas nautima üksinda.
Lahekülla sisenen tagantpoolt ja olen essana Kati-Mati juures kohal. Loen esiti võrkkiiges raamatut, kuniks tuvastan, et vahepeal on meiliga saabunud üksikasjalikud käitumisjuhised.
Varustusekipaaž saabub pärast eksirännakuid Mäe talus veidi aja pärast ja Mati üldse kas öösel või homme hommikul. Lülitame sisse elektri ja sooja vee ja asume peremehetsema. See tähendab peamiselt, et õlu läheb külma, mina duši alla ja maasikad kaussi. Siis Koguva sadamasse õhtust sööma. Horisondil jõudu kogunud pilv sajab lõpuks alla.
Rattasõitu 68 km.
Eelmine
Suure-Rootsi-Rootsivere
Järgmine
puhkepäev Muhus

Lisa kommentaar

Email again: