Lõunatipu-Alumati, 41,8 km

Väljas on paks udu. Läti poolel seisavad vaikselt kased nagu kardaks nad liigutamisega udu laiali ajada. Nööril rippuvad asjad, mille ülesanne oli kuivada, on ka udused.
Onn on muidu tore, aga võiks olla ka magamislavats vähemalt ühes seinas. Ruumi selleks on piisavalt. Saab magada ka lakas, aga arvasin, et sinna on kolinud juba suurem kogus sääski.
Raja kõrval on vaadata erinevat keerukat ämblikuarhitektuuri. Suupisteteks vaarikad, pohlad ja mustikad.
Esimene puhkepaus on omapärases varjualuses teeristis, kus rada Lõunatipu suunas keerab. Udu on kogunenud taeva servadesse kohevatesse pilveribadesse ja päike välja ilmunud. Palavus jääb veel puude taha kinni ja samakõrgusjooni eriti pole.
Kruus, palju kruusa. Päike hakkab kõrvetama.
Valga maakond tervitab armsa varjulise metsatee, eriti suurte mustikate ja vaatepildiga, kuidas keegi on metsale okastraadi ja elektrikarjuse ümber tõmmanud. Mine sa tea, äkki panevad metsad Valgamaal omaniku äraolekul jooksu. Kott tundub ühtäkki palju kergem ja puhkepause on vaja ainult mustikasöömiseks. Võibolla seetõttu,  et päike ei küpseta enam lagipähe. 800 kilomeetrit saab GPSi järgi täis. Lähen ülemeelikuks ja hakkan endale külalisi kutsuma.
Käidud teepikkus tuleb tegelikult pikem kui matkarada, sest osa lõkkekohti on rajalt veidi kõrval ning poeskäigud ja muu taoline lähevad ju ka kirja.
Metsas on heinarulle. Veider.
Rattaradade lõkkekohas on kaks jalgratturit, kes erinevad radu avastavad ja ringi sõidavad. Rasmus ja Tenno. On juba minust kuulnud, ilmselt Vasknalt. Olen saanud kümme korda kuulsamaks. See polnud nüüd küll eesmärk.
Tellingumäe lõkkekoht tundub tore, kargan selle lähedal korra Koiva jõkke. Kena on ka Kõrgeperve lõkkekoht, mis samuti Koiva jõe kaldal, kus liivane rand. Kui Katri ja õlu juba ei ootaks mind Alumatis ja kui ma ei tahaks homseks lühikest päeva, siis jääksin siia.
Edasi on tore mets, aga viimased viis kilomeetrit tegelen parmude materdamisega. Siis on tee ääres tuttav auto ja vee ääres Katri koos õllede, pirukate ja lõhutud puudega. Veest on ta end juba välja rullinud. Kõik väga lahe, ujun ja tarbin produkte. Üksiti peletame minema lätlased. Lõbus õhtu. Katri selgitab, et metsa okastraadistamine võib siiski olla seotud seal peetavate veistega. Kui pimedaks on läinud, sõidab Katri minema ja mina kolin puukuuri lakka. Enne vaatan pimedat peegeldavat järve ja meelde tuleb too esimene hommik Perakülas kui ma veel ei teadnud, mis ees ootab. Veidi kahju, et retk on läbi saamas, aga hea meel ka. Meelde tuleb ka see, et mul on tegelikult olemas kõigi mugavustega korter, kus voodi, dušš ja külmkapp, milles on õlut.
kommentaar travelpod'ist

Taanimaal nad ongi lasknud kogu metsa pihta panna...
From Kylliki, on Aug 10, 2015 at 10:41PM
Eelmine
Paganamaa-Lõunatipu, 26,4 km
Järgmine
Alumati-Ähijärve, 24,3 km

Lisa kommentaar

Email again: