Luhasoo-Paganamaa, 27,9 km

Öine räpp on mõnevõrra häiriv. Tuleb meelde, kuidas esmaabikotist kõrvatropid välja viskasin ja siis ikkagi igaks juhuks tagasi panin. Otsin need üles ja panen kõrva. Leevendab lärmi veidi.
Hommikul on lõkkeaseme ümber uskumatu laga. Kuidas suudavad ainult neli inimest nii lühikese ajaga nii palju laga tekitada ja miks üldse peab kõik laiali loopima, jääb arusaamatuks. Korjan osa asju kokku, sest vaatepilt ajab mind vihaseks ja söögiisu ära, põletatava kraami panen põlema. See oli siis koht, kus pidasin kellegi kohtamist kõige vähem tõenäoliseks. Ilmub suurem hulk kihulasi.
Raba on ka hommikul väga ilus, siia vaja tagasi tulla. Parklast on tšehhid oma autokatusel oleva telgiga lahkunud. Alles on vaarikad.
Rada võtab suuna Läti piirile. GPSi ekraanil on teispool riigipiiri valge laik. Lätis pole midagi märkimisväärset. Mõnda aega kulgen piiriga paralleelselt. Teisel pool on näha puid. Väidetavalt elavad seal lätlased ja neil on probleem varvastega. Juba siinpool piiri saavad varbad rohus märjaks, sealpool võib siis tõesti jama olla. Vaarikatega on see-eest hästi, ainult et iga kahe vaarika kohta tuleb üks sääsk.
Rohus rühmatud, on edasi kena metsatee, siis põldudevaheline palavus.
Möödun majast, kus kraami väikebussi pakitakse. Kõhukesega meesterahvas küsib, kas ma ei arva, et lihtsam oleks auto osta. Auto mul on, ei tea, kas ilma oleks veel raskem. Pakun, et lihtsam oleks igavam. Üldse, kui inimesed oleks alati teinud seda, mis lihtsam, oleks me ilmselt siiani kiviajas. Edasi tänitab tüüp, et palav ilm ka. Lohutan, et varsti on jõulud, siis läheb ilm paremaks. Astun edasi ja mõtlen, et kui mul nõu peaks vaja olema, siis tulen küsin tema käest (Tere, mis te arvate, kas oleks lihtsam auto osta?). Veidi hiljem sõidab ta peaaegu mu küünarnukki riivates mööda, tugev tolmupilv taga. Lihtsam? Kindlasti. Ilusam ja huvitavam? Vaevalt. Ja ma pole kindel, kas autoga oleks näiteks Ööbikuorust olnud lihtsam läbi sõita. Aga kindlasti on autoga lihtsam rebaseid ja konni alla ajada.
Pähni looduskeskus jääb kilomeetri jagu rajalt kõrvale. Motivatsiooniks sinnapoole keerata ei ole aga mitte tempel, vaid ujumiskoht. Looduskeskuse uks on lukus. Maja tagant leidub päevitav tütarlaps, kes on unustanud esiukse lukust lahti keerata. Saan templi, müslibatooni ja loa kotti ujumamineku ajaks seal hoiustada. Ei küsita, kaugelt tulen või muud sarnast.
Ujumiskoht on lõkkekoha juures. Lõkkekoht on tore, sillaga ujumine, mitu lauda, neist üks varjualusega. Onnis on pingid magamiseks liiga kitsad, aga on lakaga puukuur.
Ujun vastuvoolu ja lasen jõel, mis on tegelikult Pähni oja, end sillani tagasi kanda. Istun sillal, tarbin müslibatooni ja kordan veeprotseduuri. Saabub info, et kohe hakkab hirmsat äikest tulema.
Lõuna söömiseks lubatakse mind looduskeskuse kööki, kus toimub väike avarii õliga, sest sprotikarp ei avane nii nagu peaks. Kõrvaldan kõik jäljed nii hästi kui võimalik. Maja on muidu seest ilus, renoveeritud 18. sajandi puumaja, nagu Vasknal reklaamitud.
Tagasi rajal, kus on sama palav kui enne. Kohatine tuul. Mingid pilved asuvad formeeruma.
Algab viimane sada.
Kõik ümberringi siristab ja säriseb. Puhkepause on tihti ja vett kulub palju. Kuumus küpsetab ajusid. Harjukülas rivistub taluhoovi päevitusriietes perekond mulle lehvitama.
Sisenen Paganamaale. Siin on riburada kolm järve meil lätlastega kahasse. Laagripaik on kuskil kõrgel, seega on mõistlik kott ette üles ära viia ja siis ujuma. Tõus on üsna püstloodis. Ujumiskoht osutub populaarseks. Ujun korra Lätti. Põhja-Lätis pole ilm jahedam kui Lõuna-Eestis.
Lõkkekoht on siin veider. Püstkoda on ilma ukseta suur ruum, sees mõned pingid. Rahva- ja sääserohkes kohas ööbimiseks ei sobi. Püstkoja kõrval olevad lauad, pingid ja lõkkeaseme on hõivanud hulk poisse, kes kahe täiskasvanu juhendamisel tuhas kartuleid küpsetavad ja saavad parasjagu itsitamise saatel teada, kuidas tampooni abil lõket põlema saada. Nõlvast alla on laululava ja selle kõrval koht, kus ilmselt on jaanituld tehtud. Selge. Pargin end lavale, tõmban üles pesunööri, telk läheb lava kõrvale ja lõkkease sobib pliidiga askeldamiseks. Isegi puitu leidub seal piisavalt. Niisiis etendub laululaval performance "üks tavaline õhtu matkaja elus", mida saavad jälgida kõik ujuma minejad ja sealt tulijad. Bukletis lubatud külakiike pole näha. Või oli see Kirikumäel juba ära.
Eile oli ilus koht, aga liigselt rahvast. Täna on rahvast rohkem ja ilu väga vähe. Kaks katset on veel jäänud selgitamaks välja, kas Härma jääbki telkimise kõrghetkeks.
Taevas on täis pisikesi roosakas-valgeid pilvetükke, mis tulevad vasakult ja lähevad paremale. Üleval püstkoja taga pannakse käed kokku ja tänatakse jumalat selle koha ja selle kartuli eest. Pärast sööki hakatakse röökima nagu nülitaks neid elusalt. Ei tea, keda selle eest peaks tänama.
Eelmine
Vaskna-Luhasoo, 33 km
Järgmine
Paganamaa-Lõunatipu, 26,4 km

Lisa kommentaar

Email again: