Öösel sajab. Hommikul kohe ei saja, aga varsti hakkab. Kolin oma
asjatoimetused puukuuri, kus puid ei ole. Nagu neis laagripaikades
tihti. Eilne jalgrattur ärkab. Arutame elu ja püüame ilma ennustada.
Kuivatan
telki ja stardin seega suht hilja. Ebamugava ilmaga läheb kõigele kauem
aega. Vihma tibab, laenujope sees on soe, kuiv ja turvaline. All on
kruusatee, selle kõrval metsmaasikad. Lõpuks jääb ka vihm järgi.
Mägede lõkkekohani lähen ka seekord otsemat teed, et jõuda katusega lauani, mille eelmine kord oli okupeerinud lärmakas seltskond. Seekord pole peale tuule kedagi. Edasi on tuttav padrik pärast Valgehobusemäge. Tarvasjõel on üksmeelselt kasutusele võetud zombitripperite purre. Sajab ja ei saja ka.
Veidi enne Kalajärve jõuab mulle järgi Nikerjärvelt tuttav jalgrattur, kes käis hommikul Aegviidus akusid laadimas. Jalutame koos Nokuni ja peame laavus lõunapausi. On kalapäev. Ja tuul.
Raba kohal näitavad ennast erinevat karva sinised pilved, vahelt piilub natuke päikest. Värvidest domineerivad kuldkollane ja tumesinine. Järv on nagu siid.
Täna on näha palju jalgrattureid. Ühed sõitsid must ennist mööda ja arutasid omavahel, et nemad küll ei viitsiks seda maad jalutada ja siis peab ikka eriti palju aega olema. Osad haitekk-jalgratturid tunduvad jalutajate suhtes kuidagi üleolevad. A võibolla on nad lihtsalt kadedad, et meil on rohkem aega.
Aegviidust Napuni ja veidi edasi kattuvad Oandu-Ikla ja Peraküla-Ähijärve rajad, sellest ka tihedam liiklus. Aga miks ka mitte Oandu-Ähijärve või Peraküla-Ikla või Ikla-Ähijärve. Variante on mitmeid.
Kui pärast Naput rajad taas hargnevad, sõidab rattur Ikla suunas, mina valin Ähijärve suuna. Ja jään metsmaasikalõhna peale kohe pidama. Maasikaid on tohutult, söön ja korjan ka kaasa ja enamus jäävad minust metsa alla maha, sest neid on seal vähemalt poole kilomeetri ulatuses.
Inimesi enam näha pole, ainult puud, tuul, linnud ja liblikad. Ja päike.
Matsimäel on kolm ratturit ja hääled puukuuri lakas. Laual on lilled. Karjäär kõlbab ujumiseks, aga vesi on külm. Kemmergut pole. Puid ka mitte, aga õnneks jätkub mulle teiste puulõhkumise jääkidest.
Selle laagriplatsi taga võpsikus käisime üleelamiskursuse raames toikaid lõikamas. Ennist oli teel kurv ja selle kõrval lagedam ala, üle mille pagesin patrullvõistlusel "soomuki" eest. Keila jõe ääres nägin kohta, kus kunagi sai kanuuga jõele mindud, ja Vihterpalus metsatukka, mille kõrval on telgitud. Kummaline, kuidas mingi täiesti eristamatu puudesalu või kruusateejupp osutub ühtäkki eristatavaks ja äratuntavaks.
Saabuvad süütetabletid. Tooja saab maasikaid.
Mägede lõkkekohani lähen ka seekord otsemat teed, et jõuda katusega lauani, mille eelmine kord oli okupeerinud lärmakas seltskond. Seekord pole peale tuule kedagi. Edasi on tuttav padrik pärast Valgehobusemäge. Tarvasjõel on üksmeelselt kasutusele võetud zombitripperite purre. Sajab ja ei saja ka.
Veidi enne Kalajärve jõuab mulle järgi Nikerjärvelt tuttav jalgrattur, kes käis hommikul Aegviidus akusid laadimas. Jalutame koos Nokuni ja peame laavus lõunapausi. On kalapäev. Ja tuul.
Raba kohal näitavad ennast erinevat karva sinised pilved, vahelt piilub natuke päikest. Värvidest domineerivad kuldkollane ja tumesinine. Järv on nagu siid.
Täna on näha palju jalgrattureid. Ühed sõitsid must ennist mööda ja arutasid omavahel, et nemad küll ei viitsiks seda maad jalutada ja siis peab ikka eriti palju aega olema. Osad haitekk-jalgratturid tunduvad jalutajate suhtes kuidagi üleolevad. A võibolla on nad lihtsalt kadedad, et meil on rohkem aega.
Aegviidust Napuni ja veidi edasi kattuvad Oandu-Ikla ja Peraküla-Ähijärve rajad, sellest ka tihedam liiklus. Aga miks ka mitte Oandu-Ähijärve või Peraküla-Ikla või Ikla-Ähijärve. Variante on mitmeid.
Kui pärast Naput rajad taas hargnevad, sõidab rattur Ikla suunas, mina valin Ähijärve suuna. Ja jään metsmaasikalõhna peale kohe pidama. Maasikaid on tohutult, söön ja korjan ka kaasa ja enamus jäävad minust metsa alla maha, sest neid on seal vähemalt poole kilomeetri ulatuses.
Inimesi enam näha pole, ainult puud, tuul, linnud ja liblikad. Ja päike.
Matsimäel on kolm ratturit ja hääled puukuuri lakas. Laual on lilled. Karjäär kõlbab ujumiseks, aga vesi on külm. Kemmergut pole. Puid ka mitte, aga õnneks jätkub mulle teiste puulõhkumise jääkidest.
Selle laagriplatsi taga võpsikus käisime üleelamiskursuse raames toikaid lõikamas. Ennist oli teel kurv ja selle kõrval lagedam ala, üle mille pagesin patrullvõistlusel "soomuki" eest. Keila jõe ääres nägin kohta, kus kunagi sai kanuuga jõele mindud, ja Vihterpalus metsatukka, mille kõrval on telgitud. Kummaline, kuidas mingi täiesti eristamatu puudesalu või kruusateejupp osutub ühtäkki eristatavaks ja äratuntavaks.
Saabuvad süütetabletid. Tooja saab maasikaid.
Lisa kommentaar