Rava-Oostriku, 40,9 km

Tuulab. Esiti on selge, siis tuleb hulk pilvi. Kohmitsen kuidagi kaua ja start jääb hilisemaks kui tänase pika päeva jaoks sobiv oleks.12 km kruusateed Järva-Jaani. Osa on asfalt tegelikult.
Ringiratast lilleline rohelus või kollane raps. Ja taamal laulavad metsad.
Jalgsemal istun ristikus ja saan sildilt teada, et mind lapsepõlves hirmutanud Jalgsema Kitse-eide muinasjutud on kirjutanud Johan Pitka vend.
Jalalõpe tuleb kuidagi ruttu. Võibolla sellepärast, et olen süvenenud kaalutlemisse, kas minna Koeru ringiga mööda kruusateed nagu rada ette näeb või lõigata mööda Piibet, kas ööbida Koerus või pressida Oostrikuni, kui ööbida Koerus, siis kas homme punnitada Siimustisse või jääda Hundissaarele. Jne. Kott püüab samal ajal tuult alla võtta. Ka linnud ja satikad võitlevad tuulega.
Järva-Jaani on selline koht, kus keegi on koledate kortermajade juurde rajanud klassikalise taluõue. Muidu on väikelinna meeleolu, batuut või kasvuhoone pügatud murulapi kõrval. Söögitoas maksavad praad, magustoit ja jook kokku 6,40 ja piimaklaas valatakse triiki täis. On kuulda, kuidas köögis hakatakse liha haamerdama. Teenindus on nobe ja rõõmsameelne. Fonoteek sisaldab laule, milles igatsetakse taga kadunud noorust. Kohvi juurde saab kommi.
Samm on kohe reipam, eriti ritsikate koori saatel. Tamme lõkkekoht, kus puhkepausi teen, on kena ja punaste sõstardega. Puude varjualuses on lisaks suurele kuhjale puudele ka kinnine võrgutäis korralikke kasepuid. Rada jätkub põlluservas ja kaob siis metsa. Metsas laulab lind. Siis on kruus ja jälle mets.
Koerus on nii palju poode, et võtab silme eest kirjuks. Pubi paneb aga ennast minu nina ees lukku, reserveeritud. Terass oli lahti kuni kella kuueni. Kell on pool seitse. Neetud. Pakin trepil demonstratiivselt osa kraami kotist välja, täidan joogiplaskut. Valan natuke vett plaskust mööda. Pagan, seda ma kartsin. Pihta saab tahvel. Istun trepil, vaatan kaarti, puhkan jalga. Siis puhkan teist jalga ka. Mööduja tuleb küsima, kas mul pole elukohta. Nii ja naa, tundub, et viimasel ajal on elukoht igal pool. Ta ka ei tea, kus siin veel süüa saaks, soovib head ja läheb edasi. Selja taga avaneb uks ja keegi personalist küsib, kas olen sellest seltskonnast, kes sauna broneeris. Jah, pesemist vajaks ma kindlasti, aga kurdan, et näe, jäin söögist ilma. Personal jääb mõttesse ja küsib, kas friikad viineritega sobivad. Mida iganes. Lastakse tuppa. Koristamine on pooleli ja telekas kisab vene keeles. See ei sega. Menüü osutub pikemaks kui ukse taga tundus. Tore.
Koerust läbi ja Oostriku poole. Tuul on taltunud, vari lohiseb mööda viljapõldu. Pilved paiknevad ringiratast horisondil. Viimases jupis on liikumatu mets, hämar ja vaikne.
Telkimiskoht on allikate lähedal. Igas suunas vuliseb ja mulksub midagi. Ruttu läheb olemine aga ka külmaks ja rõskeks. Kohale jõuavad id-kaart ja pin-kalkulaator. Mobiil-id koodid osutuvad Soomeskäigust ikka veel lukus olevat ja sama õlekõrt, mis tookord, ei sobi enam kasutada. Järel- ja abivägi oli seega sunnitud olnud oma manöövreid kooskõlastama.
Levi pole.
Kolmandik aega käidud.
Eelmine
Matsimäe-Rava, 29,2 km
Järgmine
Oostriku-Siimusti, 33,5 km

Lisa kommentaar

Email again: