Agistri

Ateenalähedased saared on lihtsad. Lennujaamast metrooliiniga nr 3 Pireausse ja sealt praamiga otse saarele. Heal juhul õnnestub kogu operatsioon ühe päevaga, eriti kui juba poole öö ajal pihta hakata. Sadamas on palav ilm ja ere päike.

Agistri on ateenlaste nädalalõpusaar. 13 km², umbes 1000 püsielanikku. Oktoobris on turiste vähem, aga söögikohti veel piisavalt lahti. Sõit Pireausest lühike ja praam käib mitu korda päevas. Pardal ähvardatakse lühikese peatusega saarel. Ei mingit kohmitsemist.

Asustus seisneb kolmes üksteise kõrval paiknevas külas: Megalochori, Metochi ja Skala, ja on veel üks küla saare teises servas – Limenaria. Megalochorit ja Skalat ühendab kitsas rannapromenaad. Limenariat ühendab muu tsivilisatsiooniga käänuline asfaldiriba, millel võib kohata higistavaid turiste jalgratastel.

Elame Megalochoris, sest seal tundus olevat kõige toredam majutus. Piltide järgi ootasime katuseterrassi, aga korter asub hoopis esimesel korrusel. Kahe korteri pildid olid internetis segiläbi. Lösutamise ja lugemise kohti siiski on. Esimesel päeval kostab ülevalt muusikat. Thassosel tuli muusika alt, see oli jubedam. Pealegi võib loota, et naabrid lahkuvad pühapäeval, mis ka nii läheb. Asemele tulevad uued, kes püüavad esiti meie juurde tungida ja siis asuvad üleval massiivselt mööblit liigutama.

Ükskõik kuhu sobiva Kreeka saare otsinguil vaadata, alustatakse kirjeldust randadest.

Aponisose randa reklaamitakse paradiisirannana. Oleneb, mida keegi paradiisiks peab ja kas mürtsuv muusika selle hulka kuulub. Pigem on see üks koht vee ääres, kus on suuri seltskondi teenindav tavern, väikeste laudadega kohvik (plastnõud), paadiparkla, kivine rannariba ja pääs lamamistoolidega erasaarele. Saare ja erasaare vahel on vesi nabani ja seal kisavad itaallased. Veidi eemal on eutrofeerunud Lekani järv, mis olevat veelindude peamine toitumispaik saarel. Meie visiidi ajal on kas lindudel kõht täis või toit otsas. Ainult varest on kuulda.

Dragonera rannas kostab disko läbi kuldse õhtuvalguse kaugele. Rand on liivasem, lamamistoolidega, ühes servas möirgab diiselgeneraator. Rannast läbi minnes saab jupi Skala ja Limenaria vahelist asfalti ära lõigata. Vaated on kauba peale. Müra ka.

Skala rand on selle ääres, mis saarel kõige rohkem maanteed meenutab. Käime seal korra ujumas ja pargime ilma selle eest maksmata korraks lamamistoolidele. Rahvarohkemal ajal on toolid ilmselt tasu eest, aga kuna rannas eriti inimesi ei ole ja me oleme juba korra üle tee paiknevas asutuses einestanud, ei vaevu keegi meid peletama. Rannariba on kitsas, merisiilikuid ei hakka silma. Ega jalga. Vesi on kristallselge ja sama soe kui õhk. Õhk ei ole neil päevil küll teab mis soe, aga üle 20 kraadi ikka.

Peale nende on veel kaks randa teisel pool Skalat. Kuna oli vaja tööd teha, siis nendeni ei jõudnud ja kogemus külastatud randades ka ei motiveerinud pingutama.

Saar on ka sügisel üsna roheline, täis aleppo mände. Keskel on künkad ja mets. Marmorikaevandust ega muud tööstust pole. Hiljuti on tähistatud matkaradu, värv on veel täitsa värske. Oleks rohkem aega, käiks need kõik läbi, aga nüüd jalutame ainult ühel õhtupoolikul mööda mäekülge Skalasse sööma ja pärast mereäärt pidi tagasi. Poolel teel on üleval väike valge kabel, kust mõlemad külad kätte paistavad. Süvend maapinnas Skala lähistel on jõesäng, kus vesi voolab ainult pärast suurt vihmasadu. Pinnas on nii poorne.

Leian internetist artiklid, milles on aastal 2011 analüüsitud Agistrist nn rohelise saare tegemist. Selleks tuleks eeskätt lahendada energia, veepuhastuse ja prügimajanduse küsimused. See viimane jah. Teel pagariärisse tatsab mu ees suitsu kimuv vanamees ja poetab koni lõpuks seina äärde maha. Huvitav, kas sellistel vanameestel meeldiks kõndida põlvini konides või kujutavad nad ette, et neil käib pidevalt keegi kühvlikesega sabas? Muud prügi haldavad nad siin interneti andmetel enam-vähem samamoodi ehk poetavad lihtsalt kuhugi maha ega kata korralikult. Seda kohta me (õnneks) üles ei leidnud. Pagar pakib iga piruka eraldi paberkotti ja paberkotid pistab kärmelt kilekotti. Saab kohe kolm ühikut prügi, mida ei sorteerita. Mässajast turist läheb muidugi järgmisel päeval pagariärisse eelmise päeva kilekotiga.

FB asjaomases grupis käib elav arutelu, kas kraanivesi kõlbab juua. Üks käibivamaid argumente on, et ei kõlba, sest kohalikud toovad poest pudelivett. Kohalikud võivad muidugi teha igasuguseid imelikke asju. Vett toodi mõni aeg tagasi kohale Poroselt, nüüd desalineeritakse kohapealsest puuraugust saadut. Mõlemad variandid kulutavad kõvasti energiat. Torud turismiobjektidel on valdavalt uued. Kemikaale ja mikroplasti saab neist ilmselt pudeliveega samal määral.

Kuni turismibuumini põhines veekasutus põhjaveel. Nüüd on see otsas või saastunud. Mahajäetud kaevud on külapildis veel näha. Suvel ületab tarbimine talvise 3–4 korda. Mida vähem öid on turist keskmiselt kohal, seda rohkem kordi tuleb voodipesu pesta. Mida vähem basseine, seda väiksem veekulu. Ja muidugi need, kes ei suuda kraani sulgeda enda seebitamise ajaks. Kastmiseks vett eriti ei kulu, sest põllumajandus on asendunud turistimajandusega. Sisseveetud veega oleks põllupidamine olnud ebamõistlikult kallis ka. Tundub ühesõnaga, et pole suurt vahet, kas juua vett pudelist või kraanist.

Seega: ole pikemalt ühes kohas, ära vali basseiniga majutuskohti, keera vesi kinni ja joo veini. Või puhka kodus.

Kreeka tundub iga aastaga järjest rohkem suitsu järele haisevat. Söögikohtades ei ole siseruumiski enam haisu eest pääsu. Siseruumi definitsioon on muidugi ka üpris amorfne. Ikka leidub keegi, kes lähikonnas pläru ette paneb. Iga natukese aja tagant. Mingit sorti pläru. E-kirjakasti maandunud TAI uuringus oli küsimusi mitmete suitsetamisviiside kohta, ma ei teadnudki, et neid nii palju üldse olemas on. Ühes kohas avab ettekandja tuulutamiseks ukse, kui endal järjekordselt kapuutsi haisust pääsemiseks näo ette tõmban. Amaryllise restoran oli kõige värskema õhuga, aga võib-olla ei olnud seal lihtsalt piisavalt külastajaid. Triin pärast ütleb, et Saksamaal ja üldse mujal Euroopas on samamoodi. Suitsetatakse palju rohkem kui meil. Vat mida teeb suurlinnade, kõrghooaja ja üldse inimeste vältimine. Pole inimest, pole suitsu.

Toaakna alt pläristab aeg-ajalt mööda roller, jättes endast maha heljuva diislihaisu pilvekese. Mõni päev siseneb pilveke tuppa ja jääb sinna mõneks ajaks. Müra on juba ammu kõrvapiiri taha kadunud.

Ja müra. Vali muusika randades. Seintelt vastu kajav rolleripõrin. Rõdu all autot parkiv noormees, kes tahab kogu ümbruskonnale tümpsu jagada (aitäh, aitäh). Üle pea toimuv lennuliiklus. Kräunuvad kassid. Enamus aega õnneks liiklust pole ja rannas veedame väga vähe aega. On näha ka elektrirollereid, mis vuhisevad mööda meeldivalt vaikselt. Kasse on tegelikult vähe.

Hommikuti on taevas lillakas-roosa ja vesi enamasti tüüne. Väikesed paadid manööverdavad sadamas. Kumeda häälega kass mangub süüa, mida naabruses elav naine talle siis kassitoidupakist müüriservale raputab. Õhtuti loen rõdul, kuni valgus tihkeks muutub ja on aeg minna söögikohta otsima. Siin on neid lausa valida.