passimispäev, peaaegu

Aga midagi ei juhtu. Ajan siis välja ühe inimõiguste-teemalise neiu. Dangoni ülikooli õigusteaduskonna kodulehel kirjas olevast kahest telefoninumbrist ei ole üks kasutusel ja teine kuulub aasta tagasi pensioneerunud professorile, kes mulle tagasi helistab ja oma rasket elu kurdab. Ta ei suuda kuidagi veenda ülikooli kodulehel andmeid uuendama. Miks ma ei imesta.
Istume taksoga pikalt ummikus. Juht püüab arendada vestlust ja bamarikeelse „ma ei saa aru“ peale järgneb mitu lauset arusaamatut teksti. Sest kui ma juba seda oskan öelda, ju ma siis tegelikult oskan neid kõiki teisi sõnu ka.
Kohtumine on kokku lepitud hiiglaslikus valges konditsioneeritud kaubanduskeskuses. Šokolaadi ei paista. Söögikohtade osas tundub juba, et on Kentucki praetud kana, aga leian siiski nurga tagant jaapani nuudlid. Ramen Monster.
Ilmub neiu. Tegeleb sellega, et õpetab parlamendis poliitikuid, kuidas sõjaväele kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti maha müüa, ja harib samal teemal ka tavainimesi. Rohujuuretasandil, nagu ta ise korduvalt nimetab. Joonistab mulle mitu skeemi, kuidas see kõik käib ja milliseid seadusi selleks muuta tuleb. Vau. Asub omal algatusel ka kohe mu elu korraldama. Sõbruneme näoraamatus. Lubab mulle tutvustada oma poiss-sõpra, kes on pärit Rakhine osariigist, ning leida ühe poliitiku ja poliitvangi. Elus poliitiku. Tuleb meelde Paul Nusik (https://www.youtube.com/watch?v=uT8MT70HzdQ). Oleks ma selle neiuga varem kohtunud, oleks mul kõik päevad ilmselt intervjuusid ja kohtumisi täis. Just nüüd kui kartsin, et järgneb kolm päeva passimist.
Pansodani galeriisse seega ei jõua, kuigi panin spetsiaalselt valgete inimestega kohtumiseks teksad jalga.