Öösel on linn täitsa vaikne, autod hakkavad taas vurama ja tuututama alles seitsme paiku.
Kohtume taas Joséga, kes meid lennujaamast ära tõi. Seekord sõidame Cocasse.
Hommikune tipptund on just läbi saanud, aga liiklust siiski omajagu. Mõni aasta tagasi võidi punase tule taga auto aknaklaas sisse lüüa. Enam olukord nii metsik pole, aga õhtul kümnest hommikul viieni võivat siiski ka praegu punase alt läbi sõita.
Tõuseme 4400 meetri kõrgusele, et jõuda teisele poole Ande. Üleval on paramo, kühmuline puhmastega rohumaa metsa- ja lumepiiri vahel. Põõsast piilub hobune. Siin olevat terve hulk kolonisaatorite toodud metsistunud hobuseid. Siit saavad alguse pealinna jootvad jõed, teatab José uhkelt. Ma ei hakka ütlema, et IPCC prognooside järgi sulavad lumemütsid varsti mäetippudest ära ja ega siis jõgedes enam nii stabiilset vett ka pole. Cotopaxi vulkaan jääb pilvede sisse, aga Antisana paistab peaaegu ära. Kusagil teisel pool on Reventador, mis pidevalt tossu välja ajab. Üleval on külm.
Tee kõrval vonkleb siin ja seal naftajuhe ja paistab puurtorne. Endine president Osvaldo Hurtado kirjeldas oma raamatus, kuidas Ecuadori valitsus ei olnud nõus laskma toru ehitada lühemat teed pidi rannikule läbi Columbia, vaid kõik pidi jääma riigi sisse. Seepärast kulgeb toru üle Andide. Ecuador naftat ise töödelda ei suuda, müüb odavama toornafta välja ja ostab kallima lõpptoodangu sisse. Hea äri. Inimesed teavad, millises torus on mis, ja teevad vajadust mööda torusse auke.
Peatus bensujaamas, kus näeb kiirelt kolme liiki linde ja võib juua lahustuvat kohvi. Jõuan juba teha järeldusi autojuhtide arusaama kohta kenadest peatustest, kui ilmneb, et tulekul on restoran, pakutakse süüa kala ja vaadata linde.
Restoran on kõrgel jõe kaldal. Tibutamisest hoolimata vaatame jõge lähemalt ja pistame sõrmed sisse. Vesi on soe. Siin allpool on üldse soojem. Linnud kisavad puudes. Midagi kollast ja midagi sinakasmusta. Palmi otsas kössitab ronkkondor.
Kala on hea, serveeritakse koos yucca-nimelise kartulimaitselise jurakaga. Vihm jääb järele, kondor muutub rõõmsamaks ja ajab tiivad kuivatamiseks harali. Neid kondoreid on siin tähelepanelikul vaatlusel rohkem.
Vaateplatvormilt näeb paksu pilve, kuigi peaks olema vaade üle metsa. Sõidame mühinal pilve sisse ja juba sajabki. Vihm viib siin aeg-ajalt teid minema. Osad lõigud on augulised, aga enamus teed kannatab 90 km/h sõitu. Kurve on palju. Peligroso-sildid vilksatavad mööda. Kuigi üht-teist on ka aknast välja pudenenud, on siiski üldiselt puhas. Pisikesed külad ei näe väga troostitud välja inimeste kange kihu tõttu kõik majad ja muud pinnad rõõmsalt kirjuks värvida. Aknast kostab sidinat ja piiksumist. Sinised liblikad ja kollase sabaga linnud laperdavad üle tee.
Jõuame mäest alla. Palav ja lame. Paar asulat veel ja olemegi Cocas. Linna teine nimi on Puerto Francisco de Orellana, hispaanlasest palgasõduri auks, kes 1541-42 kogemata siit alates mööda jõge Atlandi ookeani jõudis. Napo jõgi on Amazonase lisajõgi ja ookeanini on siit umbes 7000 km. Francisco seda küll alguses ei teadnud ja maadeavastus polnud tal ka plaanis, tema jahtis kuldmeest, El Doradot. Ahnus ajab upakile. Või merre. Või oli see uhkus.
Jõe ääres on promenaad. Tuvastame puude otsas linde. Üks on sama, kes hotelli aias siristas. Suur-masktikat. Kuna meie jaoks on kõik linnud uued, siis vahime enamus aega kindlasti mingeid tavalisi varblasi. Aga eks neil peavad samas ka omad austajad olema.
Hommikune tipptund on just läbi saanud, aga liiklust siiski omajagu. Mõni aasta tagasi võidi punase tule taga auto aknaklaas sisse lüüa. Enam olukord nii metsik pole, aga õhtul kümnest hommikul viieni võivat siiski ka praegu punase alt läbi sõita.
Tõuseme 4400 meetri kõrgusele, et jõuda teisele poole Ande. Üleval on paramo, kühmuline puhmastega rohumaa metsa- ja lumepiiri vahel. Põõsast piilub hobune. Siin olevat terve hulk kolonisaatorite toodud metsistunud hobuseid. Siit saavad alguse pealinna jootvad jõed, teatab José uhkelt. Ma ei hakka ütlema, et IPCC prognooside järgi sulavad lumemütsid varsti mäetippudest ära ja ega siis jõgedes enam nii stabiilset vett ka pole. Cotopaxi vulkaan jääb pilvede sisse, aga Antisana paistab peaaegu ära. Kusagil teisel pool on Reventador, mis pidevalt tossu välja ajab. Üleval on külm.
Tee kõrval vonkleb siin ja seal naftajuhe ja paistab puurtorne. Endine president Osvaldo Hurtado kirjeldas oma raamatus, kuidas Ecuadori valitsus ei olnud nõus laskma toru ehitada lühemat teed pidi rannikule läbi Columbia, vaid kõik pidi jääma riigi sisse. Seepärast kulgeb toru üle Andide. Ecuador naftat ise töödelda ei suuda, müüb odavama toornafta välja ja ostab kallima lõpptoodangu sisse. Hea äri. Inimesed teavad, millises torus on mis, ja teevad vajadust mööda torusse auke.
Peatus bensujaamas, kus näeb kiirelt kolme liiki linde ja võib juua lahustuvat kohvi. Jõuan juba teha järeldusi autojuhtide arusaama kohta kenadest peatustest, kui ilmneb, et tulekul on restoran, pakutakse süüa kala ja vaadata linde.
Restoran on kõrgel jõe kaldal. Tibutamisest hoolimata vaatame jõge lähemalt ja pistame sõrmed sisse. Vesi on soe. Siin allpool on üldse soojem. Linnud kisavad puudes. Midagi kollast ja midagi sinakasmusta. Palmi otsas kössitab ronkkondor.
Kala on hea, serveeritakse koos yucca-nimelise kartulimaitselise jurakaga. Vihm jääb järele, kondor muutub rõõmsamaks ja ajab tiivad kuivatamiseks harali. Neid kondoreid on siin tähelepanelikul vaatlusel rohkem.
Vaateplatvormilt näeb paksu pilve, kuigi peaks olema vaade üle metsa. Sõidame mühinal pilve sisse ja juba sajabki. Vihm viib siin aeg-ajalt teid minema. Osad lõigud on augulised, aga enamus teed kannatab 90 km/h sõitu. Kurve on palju. Peligroso-sildid vilksatavad mööda. Kuigi üht-teist on ka aknast välja pudenenud, on siiski üldiselt puhas. Pisikesed külad ei näe väga troostitud välja inimeste kange kihu tõttu kõik majad ja muud pinnad rõõmsalt kirjuks värvida. Aknast kostab sidinat ja piiksumist. Sinised liblikad ja kollase sabaga linnud laperdavad üle tee.
Jõuame mäest alla. Palav ja lame. Paar asulat veel ja olemegi Cocas. Linna teine nimi on Puerto Francisco de Orellana, hispaanlasest palgasõduri auks, kes 1541-42 kogemata siit alates mööda jõge Atlandi ookeani jõudis. Napo jõgi on Amazonase lisajõgi ja ookeanini on siit umbes 7000 km. Francisco seda küll alguses ei teadnud ja maadeavastus polnud tal ka plaanis, tema jahtis kuldmeest, El Doradot. Ahnus ajab upakile. Või merre. Või oli see uhkus.
Jõe ääres on promenaad. Tuvastame puude otsas linde. Üks on sama, kes hotelli aias siristas. Suur-masktikat. Kuna meie jaoks on kõik linnud uued, siis vahime enamus aega kindlasti mingeid tavalisi varblasi. Aga eks neil peavad samas ka omad austajad olema.
Lisa kommentaar