Akna alt tänaval kostab mootorimüra ja tuututamist.
Hommikusöök valmib kärmelt laua kõrval kööginurgas ja on väga maitsev. Külalislahkus lainetab üle pea.
Korraldame homse transpordiasjanduse ja läheme linna vaatama. Apteegis on lai kaubavalik alates kartulikrõpsudest kuni sääsetõrjeni. Meil on hüpotees, et sääski tuleb tõrjuda kohaliku vahendiga.
Vanalinn koosneb mõnusalt madalatest majadest ega ole kaetud reklaamsiltidega. Tänavad lähevad kas üles või alla. Hõigutakse mitut sorti kaupa müüa. Poodide akendel paistavad triikrauad ja pannid ehk pole saavutatud olukorda, kus kohalikul elanikul enam midagi osta pole. Keskväljakul vaadatakse inimesi ja huvitavat värvi tuvisid. Sallid, kolm dollarit tükk. Trikk pidi olema tüütuid inimesi mitte vaadata, siis ei näe nemad sind ka. Politseinik tuleb annab linnakaardi ja loeb robotile tõlkimiseks ette hoiatuse, et me oma asjadel silma peal hoiaks. Siin kubiseb politseinikest, turvameestest ja automaatidega sõduritest. Tundub turvaline. Või ka mitte. Kus kõige rohkem inimesi, seal ka kõige rohkem taskuvargaid, mistõttu on vaja eriti tihkelt turvajaid. Troofiline kaskaad. Politsei sõidab ringi omapäraste kolmerattaliste tõuksidega ja turistid saavad nendega koos pilti teha.
Leiame nurga tagant puude alt kohviku ja teeme teised kohvid. Taamal kõrgub katedraal. Kahe lõõtsaga bussid ja ühe lõõtsaga trollid keeravad ümber nurga sügavikku viivale tänavale. Üks tüüp sõidab mööda soomukiga. Meiega liitub pisike must oranžide seljakarvadega putukas. Sellest tuleb meelde, et Kalle raamatute hulgast leidunud möödunud sajandi vestmikus oli üks vähestest olulisena tundunud lausetest „hay insectos en nuestra habitacion“.
Kiikame sisse paari pühakotta, raamatukogu siseõue ja riigipanga mündinäitusele. Inkade kulda Kalle suureks pettumuseks ei paista. Kerkivad tumedad pilved.
Õhtul sajab kerget vihma.
Korraldame homse transpordiasjanduse ja läheme linna vaatama. Apteegis on lai kaubavalik alates kartulikrõpsudest kuni sääsetõrjeni. Meil on hüpotees, et sääski tuleb tõrjuda kohaliku vahendiga.
Vanalinn koosneb mõnusalt madalatest majadest ega ole kaetud reklaamsiltidega. Tänavad lähevad kas üles või alla. Hõigutakse mitut sorti kaupa müüa. Poodide akendel paistavad triikrauad ja pannid ehk pole saavutatud olukorda, kus kohalikul elanikul enam midagi osta pole. Keskväljakul vaadatakse inimesi ja huvitavat värvi tuvisid. Sallid, kolm dollarit tükk. Trikk pidi olema tüütuid inimesi mitte vaadata, siis ei näe nemad sind ka. Politseinik tuleb annab linnakaardi ja loeb robotile tõlkimiseks ette hoiatuse, et me oma asjadel silma peal hoiaks. Siin kubiseb politseinikest, turvameestest ja automaatidega sõduritest. Tundub turvaline. Või ka mitte. Kus kõige rohkem inimesi, seal ka kõige rohkem taskuvargaid, mistõttu on vaja eriti tihkelt turvajaid. Troofiline kaskaad. Politsei sõidab ringi omapäraste kolmerattaliste tõuksidega ja turistid saavad nendega koos pilti teha.
Leiame nurga tagant puude alt kohviku ja teeme teised kohvid. Taamal kõrgub katedraal. Kahe lõõtsaga bussid ja ühe lõõtsaga trollid keeravad ümber nurga sügavikku viivale tänavale. Üks tüüp sõidab mööda soomukiga. Meiega liitub pisike must oranžide seljakarvadega putukas. Sellest tuleb meelde, et Kalle raamatute hulgast leidunud möödunud sajandi vestmikus oli üks vähestest olulisena tundunud lausetest „hay insectos en nuestra habitacion“.
Kiikame sisse paari pühakotta, raamatukogu siseõue ja riigipanga mündinäitusele. Inkade kulda Kalle suureks pettumuseks ei paista. Kerkivad tumedad pilved.
Õhtul sajab kerget vihma.
Kommentaarid
Lisa kommentaar