Lahkume pimedas ja kerges vihmasajus, täpselt
nagu saabusimegi.
Mario ja Blanca on
mõlemad ärkvel ja saadavad meid teele. Lennujaama sõidame juba tuttava Joséga,
kellele anname kogu järelejäänud sularaha, mida juhuslikult ongi täpselt
sõiduhinna jagu.
Lennujaamas inimesi vaadates tuleb meelde internetis kohatud statistika, et Ecuadoris on 19% inimestest ülekaalulised ja 9% alatoitumuses. Neil on toit vales kohas. Ümberringi juba kogunevad soomlased.
Miami lennujaam on esialgu tühi, aga pärast ilmuvad välja kõik need töö peatanud riigiametnikud ja moodustavad koridore täitvaid sabasid, mis ei vii mitte kuhugi. Mängib kõrvulukustavalt vali muusika. Seal, kus müüakse õlut, ei saa süüa. Seal, kus saab süüa, pole õlut. Menüüst pasta leidmine tekitab personali hulgas kõvasti elevust. Kõik söök ja jook on ühekordsetes anumates. Toolid on ebamugavad. Raamatuid on vähe ja need on eranditult mingit sorti sopakad. Mis maa see on…?
Rudi Colloredo-Mansfeld jõuab oma raamatus „Fighting like a Community“ järeldusele, et indiaanlased ei olegi ainult maakad. Vaat kus lops. Inkade kultuur sisaldas enne hispaania kolonistide saabumist tõesti ka linnu. Indiaanlane võib elada nii linnas kui ka maal. Oma riigis külast linna kolinud indiaanlane ei hülga tingimata oma kultuuri. Indiaanlased tegelikult ei ela muuseumites, kuigi Quitost vaadates võib see nii tunduda.
New Scientist kirjutab, et linnuvaatlus parandab kognitiivset võimekust. Soovitatav vananemise vastu. Võib ka muud vaadelda, mis hõlmab infotöötlust, mälu ja tähelepanu.
Satu Rämö on oma krimkale vahepeal kaks järge jõudnud kirjutada.
Ekvadorlaste käest pääsesime, usakate käest pääsesime, isegi soomlaste juures saime tulema.
Ecuador jättis sümpaatse mulje, mis võib olla tingitud sellest, et me ei puutunud kokku korruptsiooni, taskuvaraste, inimröövide, liiklusõnnetuste ja narkokaubandusega. Pigem on puhas. Prügi vedeleb, aga vähe. Uuem arhitektuur on kole, see-eest värviline. Vanem on ilus, aga mõnikord räämas. Quito vanalinnas öeldakse võõrastele tere. Hinnad on kodused. Eesti lippu nägime kahes kohas, hoolimata sellest, et eestlasi väidetakse Ecuadori vähe külastavat.
Rahvuslik identiteet on keeruline teema, etnilisus on endiselt seotud kohaga ja koloniaalajast pärit rassism visa kaduma. Floresmilo Simbaña kirjeldas riiki nii, et Ecuador sündis ilma integreerunud majanduse, kindlaksmääratud territooriumi ja ühtse rahvuskultuurita ning hajutatud ja lõhenenud rahvaga.
Indiaani keelte rääkijaid on Ecuadoris umbes sama palju kui eestlasi. Kakskeelne haridus tähendab, et indiaanlastele õpetatakse lisaks emakeelele ka hispaania keelt, aga mestiitsidele kitchwa või misiganes muud indiaanikeelt ei õpetata. Kuigi indiaanlasi on ainult umbes 15% (või 2%, oleneb allikast), suudavad nad poliitiliselt piisavalt organiseeruda, et riik protestidega vajadusel täiesti kinni jooksutada.
Ahjaa, Ecuador on esimene riik, kus nähti põhiseaduses ette ökosüsteemi õigused.
Lennujaamas inimesi vaadates tuleb meelde internetis kohatud statistika, et Ecuadoris on 19% inimestest ülekaalulised ja 9% alatoitumuses. Neil on toit vales kohas. Ümberringi juba kogunevad soomlased.
Miami lennujaam on esialgu tühi, aga pärast ilmuvad välja kõik need töö peatanud riigiametnikud ja moodustavad koridore täitvaid sabasid, mis ei vii mitte kuhugi. Mängib kõrvulukustavalt vali muusika. Seal, kus müüakse õlut, ei saa süüa. Seal, kus saab süüa, pole õlut. Menüüst pasta leidmine tekitab personali hulgas kõvasti elevust. Kõik söök ja jook on ühekordsetes anumates. Toolid on ebamugavad. Raamatuid on vähe ja need on eranditult mingit sorti sopakad. Mis maa see on…?
Rudi Colloredo-Mansfeld jõuab oma raamatus „Fighting like a Community“ järeldusele, et indiaanlased ei olegi ainult maakad. Vaat kus lops. Inkade kultuur sisaldas enne hispaania kolonistide saabumist tõesti ka linnu. Indiaanlane võib elada nii linnas kui ka maal. Oma riigis külast linna kolinud indiaanlane ei hülga tingimata oma kultuuri. Indiaanlased tegelikult ei ela muuseumites, kuigi Quitost vaadates võib see nii tunduda.
New Scientist kirjutab, et linnuvaatlus parandab kognitiivset võimekust. Soovitatav vananemise vastu. Võib ka muud vaadelda, mis hõlmab infotöötlust, mälu ja tähelepanu.
Satu Rämö on oma krimkale vahepeal kaks järge jõudnud kirjutada.
Ekvadorlaste käest pääsesime, usakate käest pääsesime, isegi soomlaste juures saime tulema.
Ecuador jättis sümpaatse mulje, mis võib olla tingitud sellest, et me ei puutunud kokku korruptsiooni, taskuvaraste, inimröövide, liiklusõnnetuste ja narkokaubandusega. Pigem on puhas. Prügi vedeleb, aga vähe. Uuem arhitektuur on kole, see-eest värviline. Vanem on ilus, aga mõnikord räämas. Quito vanalinnas öeldakse võõrastele tere. Hinnad on kodused. Eesti lippu nägime kahes kohas, hoolimata sellest, et eestlasi väidetakse Ecuadori vähe külastavat.
Rahvuslik identiteet on keeruline teema, etnilisus on endiselt seotud kohaga ja koloniaalajast pärit rassism visa kaduma. Floresmilo Simbaña kirjeldas riiki nii, et Ecuador sündis ilma integreerunud majanduse, kindlaksmääratud territooriumi ja ühtse rahvuskultuurita ning hajutatud ja lõhenenud rahvaga.
Indiaani keelte rääkijaid on Ecuadoris umbes sama palju kui eestlasi. Kakskeelne haridus tähendab, et indiaanlastele õpetatakse lisaks emakeelele ka hispaania keelt, aga mestiitsidele kitchwa või misiganes muud indiaanikeelt ei õpetata. Kuigi indiaanlasi on ainult umbes 15% (või 2%, oleneb allikast), suudavad nad poliitiliselt piisavalt organiseeruda, et riik protestidega vajadusel täiesti kinni jooksutada.
Ahjaa, Ecuador on esimene riik, kus nähti põhiseaduses ette ökosüsteemi õigused.
Lisa kommentaar