Hommikul on Mario lühikestes pükstes ja tänavad täis jalgrattureid.
Osad tänavad on autodele blokeeritud. Võibolla autovaba pühapäev. Ratturid kruiisivad rahulikult, mõned käivad vahepeal jäätist söömas. Näha on ka üksikuid rulluisutajaid ja jooksjaid.
Tellime takso botaanikaaeda. Ristmikel töötavad klounid. Üks žonglöörib punase tule ajal autode ees üherattalisel balansseerides kurikatega. Pärast käib juhtidelt raha küsimas. Mingi meelelahutus peab ju rohelise tule ootamise ajal olema. Tunneliseinad on täis joonistatud kappavaid hobuseid ja muid loomi. Väga lihtne viis masendavat keskkonda meeldivamaks muuta.
Botaanikaaia väravas võtab külastajaid vastu eksalteeritud noormees ja seletab entusiastlikult, kus miski asub. Stiili järgi otsustades töötab ta tavaliselt lastesõimes.
Kõigepealt on palmid, siis bromeeliad. Iga kohalik elupaigatüüp on esindatud, lisaks kaktused ja roosiaed. Käpaliste, lihasööjate taimede ja troopika jaoks on omaette kasvuhooned. Kalle hakkab muidugi kohe kohvi tahtma. Selleks tarbeks on territooriumil sisse seatud lausa kaks kohvikut ja erinevalt Berliini botaanikaaiast saab kaardiga maksta. Üldse saab siin kaardiga maksta palju rohkem kui internetis arvatakse. Käpalised ja kaktused on päris lahedad, lisaks tunneme ära lillkapsa, brokoli, kartuli ja puju. Läbime kõik punktid, kaasaarvatud manipuleeritud puudega jaapani aia.
Botaanikaaed on väike osa 1,5 kilomeetri pikkusest Carolina pargist. Väljaspool aeda käib tohutu palagan, rahvast on murdu. Demasiado ruido.
Sõidame vanalinna tagasi. Meil on veel läbimata kaks kirikut.
La Compañía on jesuiitide rajatud barokk-kirik, mis on seest kullaga üle löödud. Sinna see inkade kuld siis kaduski. Ehitamine võttis aega 160 aastat. Eraldi tasu eest saab minna katusele ja kupli alla. Katuselt paistab lähenev tumelilla pilv, mis heledate hoonetega kena kontrasti moodustab. Lisatasu eest võib ka minna keldrisse surnud inimeste tükke vaatama. Selle jätame vahele. Raha nad siin oskavad küsida.
Kuna San Francisco basiilika on kohe kõrval, käime ka seal ära. See on Quito kõige vanem sakraalehitis. Enne kirikut on selle koha peal inkade kuningapalee. Sees on hämar ja vaikne, lõhnab viiruki järele. Algab missa. Istume natuke ja laseme siis vaikselt jalga.
Tänavamüüjad korjavad kiirustades kaupa ja lette kokku. Taevas läheb järjest tumedamaks. Jõuame siiski enne hotelli, kui sadama hakkab.
Küsime Mariolt maja ajaloo kohta. Tema tütar ja väimees ostsid maja 2011. aastal. Siis oli see jubedas seisus. Renoveerimine võttis kaks aastat, esimesed külalised saabusid 2014. Vanadest akendest on saanud nõudekapi uksed, vihmaveerenni jupist lauajalg ja poolpehkinud laetaladest kodualtari alus. Meie oma voodipeats on vana uks. Puhkeruumi põranda sees on klaasi all õllepurkide ja kange alkoholi kogu, suures laekas kehtivuse kaotanud sucre-mündid. Kõik on kavalalt lahendatud ja nõudnud palju tööd. Üksiti tuleb välja, et Mario on ülikoolis õppejõud ja ta praktiseerib psühholoogina.
Kiikame istumisnurka katusel, kuhu seni veel ei ole sattunud. Lööb välku ja müristab. Taamal on valge pilv nagu linik katnud mäe.
Tellime takso botaanikaaeda. Ristmikel töötavad klounid. Üks žonglöörib punase tule ajal autode ees üherattalisel balansseerides kurikatega. Pärast käib juhtidelt raha küsimas. Mingi meelelahutus peab ju rohelise tule ootamise ajal olema. Tunneliseinad on täis joonistatud kappavaid hobuseid ja muid loomi. Väga lihtne viis masendavat keskkonda meeldivamaks muuta.
Botaanikaaia väravas võtab külastajaid vastu eksalteeritud noormees ja seletab entusiastlikult, kus miski asub. Stiili järgi otsustades töötab ta tavaliselt lastesõimes.
Kõigepealt on palmid, siis bromeeliad. Iga kohalik elupaigatüüp on esindatud, lisaks kaktused ja roosiaed. Käpaliste, lihasööjate taimede ja troopika jaoks on omaette kasvuhooned. Kalle hakkab muidugi kohe kohvi tahtma. Selleks tarbeks on territooriumil sisse seatud lausa kaks kohvikut ja erinevalt Berliini botaanikaaiast saab kaardiga maksta. Üldse saab siin kaardiga maksta palju rohkem kui internetis arvatakse. Käpalised ja kaktused on päris lahedad, lisaks tunneme ära lillkapsa, brokoli, kartuli ja puju. Läbime kõik punktid, kaasaarvatud manipuleeritud puudega jaapani aia.
Botaanikaaed on väike osa 1,5 kilomeetri pikkusest Carolina pargist. Väljaspool aeda käib tohutu palagan, rahvast on murdu. Demasiado ruido.
Sõidame vanalinna tagasi. Meil on veel läbimata kaks kirikut.
La Compañía on jesuiitide rajatud barokk-kirik, mis on seest kullaga üle löödud. Sinna see inkade kuld siis kaduski. Ehitamine võttis aega 160 aastat. Eraldi tasu eest saab minna katusele ja kupli alla. Katuselt paistab lähenev tumelilla pilv, mis heledate hoonetega kena kontrasti moodustab. Lisatasu eest võib ka minna keldrisse surnud inimeste tükke vaatama. Selle jätame vahele. Raha nad siin oskavad küsida.
Kuna San Francisco basiilika on kohe kõrval, käime ka seal ära. See on Quito kõige vanem sakraalehitis. Enne kirikut on selle koha peal inkade kuningapalee. Sees on hämar ja vaikne, lõhnab viiruki järele. Algab missa. Istume natuke ja laseme siis vaikselt jalga.
Tänavamüüjad korjavad kiirustades kaupa ja lette kokku. Taevas läheb järjest tumedamaks. Jõuame siiski enne hotelli, kui sadama hakkab.
Küsime Mariolt maja ajaloo kohta. Tema tütar ja väimees ostsid maja 2011. aastal. Siis oli see jubedas seisus. Renoveerimine võttis kaks aastat, esimesed külalised saabusid 2014. Vanadest akendest on saanud nõudekapi uksed, vihmaveerenni jupist lauajalg ja poolpehkinud laetaladest kodualtari alus. Meie oma voodipeats on vana uks. Puhkeruumi põranda sees on klaasi all õllepurkide ja kange alkoholi kogu, suures laekas kehtivuse kaotanud sucre-mündid. Kõik on kavalalt lahendatud ja nõudnud palju tööd. Üksiti tuleb välja, et Mario on ülikoolis õppejõud ja ta praktiseerib psühholoogina.
Kiikame istumisnurka katusel, kuhu seni veel ei ole sattunud. Lööb välku ja müristab. Taamal on valge pilv nagu linik katnud mäe.
Lisa kommentaar