Heltermaa-Säärenina

Alguses on asfalt, pooleteist kilomeetri pärast tuleb üle aia ronida. Vesised roopad üle kadakase karjamaa. Sinises taevas on kuulda lõokesi, metsatukas punarinda, rästaid, tihaseid ja metsvinti. Teisel pool karjamaad saab sildi najal venitada ja päikest võtta. Linavästrik käib sabaga vehkides edasi-tagasi ja jalutab siis läbi veenire. Üle metsa lendavad kluugutades kaks sookurge.

Algab kruus, siis keerab rada metsa. Metsas on tore ja tuulevaikne, hõredate sinililledega. Kuklased on kogunenud pesa päikesepoolsele küljele askeldama. Kallaste panga kandis kaob rada käest ja metsasihi ületab kohev rebane. Jääb meid vahtima ja meie teda. Forsseerime lombi ja jõuame matkatee loo juurde, kust trepp viib üles pangapealsele.
Kohvipaus Remmelko lõkkekohas. Uus ja päris kena lõkkekoht.
Metsa järel on asfalt ja seda peaaegu päeva lõpuni välja. See on üllatav ja mitte väga tore. Õnneks on liiklus hõre ja hõredalt on ka konisid loobitud. Peotäie ainult korjan kokku.
Kaasliiklejatest kohtame rästikut, kes end kiirelt essiks voldib ja susiseb. Kollane liblikas saadab meid mõnda aega.
Hellamaa pukktuuliku juures lebotame kivi najal ja uudistame tuulikut. Selle sees on suur hammasratas.
Tuul on vastu. Lagled tulevad jõukude kaupa merelt. Vaja on leida vett. Kuri kalmistu taganurgas olev veepütt on tühi. Kalmistu ise on paksult sinililli täis. Koputame majauksele, aga kedagi pole kodus. Õuel on aga töökorras kaev. Teenindame siis ennast ise. Polegi nii kuri koht, isegi kurja koera pole. Kuri kirik on katki, selle kõrval uhke ja kuri seltsimaja. Imelikul kombel ei ole inglisekeelsel infotahvlil teksti  „The Evil School and Priest House“.
Sääreninale viiv tee on vahelduseks kruus. Pildistame lagunevat korrusmaja, kus on airsofti mängitud. Seejärel lösutame teeservas koti najal. Kusagil kõrgel on lõunasooja toonud lõoke, lõoke, ... ei tohi magada, ütleb Kalle. Ma nägin juba midagi unes. Selja taga tõusevad vuhinal lendu laululuiged.
Säärenina tee on tore ja selle peal tasub vantsida, sest minu meelest on Säärenina üks nummi lõkkekoht. Tavaliselt ka inimtühi, vähemalt mu senise kogemuse järgi. Valime merevaatega laua, paneme püsti oma uue vigvami. Lahel kisavad tiirud. Kuniks sahmerdame, süüa teeme ja loeme, marsib laagriplatsilt läbi üllatav kogus inimesi. Kaheksa paiku vaibub päike kadakatesse ega ulatu enam selga soojendama. Põgeneme telki. Kolimisharjutustega hakkab jälle soe.
Erinevatel andmetel oleme kõndinud 21–24 km.