Ásbyrgi

Autouksed hakkavad ümberringi paukuma. Postkastis on vastus, et meile on öömaja kohas, mille nime guugeldasin vana sakslaste kaardi järgi. Sakslaste kaardil oli märgitud mägionn. Tegelikkuses on olemas sama nimega talu üsna samas kandis ja pakub majutust. Paduislandikeelse kodulehega. Olen tõenäoliselt sattunud kogemata islandi tumeveebi, kus kohalikud oma asju ajavad.
Läheme Slepniri kabjajälge vaatama. Rada teeb tiiru Ástjörni ümber, kus kena kodune vesine maastik. Tiigil kilkavad lapsed ja sõidavad paadiga. Edasi on kõveraks väändunud kased tulikate ja kurerehade seltsis. Siin-seal kasvab käpalisi. Õhus hõljub kase- ja soolõhn. Kõik on roheline, mitte kirju nagu septembris. Ajame muudkui rästaid lendu, peale ühe, kes rada pidi hüppab ja aeg-ajalt selja taha vaatab, kas me ikka tuleme järele. Palav. Dressipluusi ja sooja pesu saab ära võtta. Läheb aega enne kui jõekanjon nähtavale ilmub. Lesime kukemarjades, sööme pähkleid, vaatame vaadet.
Veel tükk maad puhmaste ja kaskede vahel, siis avaneb ees suur auk. Löökauk ilmselt, arvestades et hobune selle oma kabjaga maa sisse kopsas. Ühe jalaga kaheksast. Pidi see ikka peletis olema. All kaugel on mets ja eemal jälje keskosa ehk Saar, Eyjan. Paras koht õunad ära süüa. Hakkavad kogunema valged tupspilved. Üks neist kleepub pikaks ajaks päikese ette.
Kaugel all on näha kohvikoht. Sinna saab servapidi kõndides ja köiega alla auku laskudes. Kohvile lisaks saab ka burksi, vaadata telekast lõunas mulksuvat vulkaani ja kuulda kurtmist selle üle, et turistid ei pea keeldu kuumale laavale ronida miskikski.
Soetan linnu- ja taimekaardi ja Kalle saab internetist otsida eestikeelseid liiginimesid. Maailmapilt muudkui avardub.