Bárðardalur

Läheme vaatama Aldeyarfossi juga, mille pärast saigi ju siia tuldud. Tuul on soe, see-eest tugev. Isegi poriloigus on ohtlikud lained, rääkimata sokkide jalast puhumisest. Org on lai ja avar, kaugel eemal on midagi lumist. Naabertalu poisid juba pläristavad ATV-ga.
Longime neli kilomeetrit mööda hägust džiibirada, siis veel veidi jalgrajal. Juga on eemal laias lõhes, kus vesi peab end pressima läbi ebaõiglaselt kitsa pilu. Väändunud kuuekandilised sambad paistavad vastaskaldalt ilmselt paremini kätte. Kõik teised turistid ongi seal. Istume kivi taga tuulevarjus ja vaatleme juga ning püüame jätta muljet, et meil pole kuhugi kiiret. Ega olegi, sest pilved nihkuvad üksteisele lähemale ja vastaskaldale võib minna ka ülehomme. Tagasi tuppa lõikame Kalle juhtimisel mööda hobusejälgedega kaetud rada, sõlmides lahti ja kinni väravaid. Teda kannustab tagant kohvisoov.
Päevatöö tehtud, saab kuni õhtuni rahulikult raamatut lugeda. Tuul kolistab üksi katusel.
Kohvitasse ja võileivataldrikuid pestes vaataks hoolas talumees, kas hein on juba kuiv ja ega lambad ei ole kapsapõldu läinud. Turist märkab aknast välja vaadates aga ainult, milliseid asendeid on pilved sedapuhku võtnud või märkab juppi päikesepaistet, millega on saanud pihta üle lainelise silmapiiri ulatuv kaugem küngas.