ikka veel Bárðardalur

Hommikul õnneks sajab.
Üles ei pea tõusma, kuhugi ei pea minema. Saan läbi järgmise raamatu, eelmise sain eile.
Päeva teises pooles ilm selgineb ja läheme vaatama järve, mis kaardi peal vedeleb. Järve nimi on Svartársvatn (mustjõejärv).
Järvekaldal olev talu, Svartárkot, oleks olnud Askja matka lõpp-punkt. Nüüd oleme siis näinud ära nii alguse kui ka lõpu (raja alguse Herðubreiði mägi paistis kätte Dettifossi joa juures). Siin on viimane asustus enne hiigelsuurt ebasurnute-nimelist laavavälja.
Järve ääres on mõned lambad ja tuleb tammuda läbi vesise tihniku. Tihnik ulatub keskmisele turistile poolde säärde. Vaevakask ja vaevapaju, veidi varretut põisrohtu, soopihla, villpead ja hobumadarat. Kaks laululuike lahkuvad uhke kaarega. Järve otsas on mudavall. Siit on näha need mäed, mis köögiaknast vaadates jäävad silmapiiri taha. Tagasiteel ei leia me enam üles jogurtitopsi, mille isekalt kavatsesime lammastelt ära võtta. Nad olid sellesse kogunud lörtsivett. Läänepoolsed pilved on taas säravalt tumelillad.
Eelmine
Bárðardalur
Järgmine
läbi Akureyri

Lisa kommentaar

Email again: