Kuuene tuba hostelis on täis ja toakaaslaste hulgas
üks häälekalt nohisev mees.
Veel ei saja. Sõidan Austurfjarale ehk idapoolse
laguuni äärde noid samu mägesid vaatama.
Ilmatu pikk liivariba suundub kaugusse. On paar
autot, aga raha pole keegi taibanud veel küsima tulla. Uitan paar tundi ringi.
Kusagil siin peab olema üks paadivrakk. Seda ma kahjuks üles ei leia, aga leian
vaalavraki ja muud nodi, mille meri on endast ära heitnud. Lõpuks tulevad kaks
kurja lindu ja ütlevad, et ma enam edasi ei läheks.
Teisel pool majakat lööb laine suure laksuga vastu
kive.
Tagasi sõites tuleb välja, et eemalt fotogeeniline
hele pilv on lähedalt tige vihmapilv. Istun esialgu kohvikusse raamatut lugema
ja vaatama, mis saab. Saab see, et pärast tükk aega lugemist lähen hoopis Höfni
tagasi ja istutan ennast kuuma vanni. Raadio ütleb, et kusagil siinkandis on
tuult 30 meetrit sekundis ja batuudid lendavad ringi. Imelik.
Veedan õhtu memuaaridega järje peale saamise ja
interneeduses lobisemisega. Hosteli vallutavad hispaanlased. Torm jõuab kohale.
Lisa kommentaar