elu praamil 2

Selgub, et nad polegi taanlased, vaid fäärlased, milline kahtlus mul õhtul neid rääkimas kuulates ka iseseisvalt tekkis. Nende esindaja suhtleb inglisekeelsete sõnadega vürtsitatud saksa keeles. Pensionil raamatupidaja. Kirjutab mulle üles oma aadressi ja telefoninumbri, et saaksin Torshavnis minna talle külla kohvile. Nad on osa sajapealisest fäärlaste grupist, kes käis Bornholmis mingil piibliüritusel.

Leian lugemiseks koha kõrgemates sfäärides, kus kaarditäpil on satelliidiühendus, mistõttu ei pea ma enam ennast aeg-ajalt välisdekil satelliidile näitamas käima.

Kella üheteistkümneks on mu uued Fääri sõbrannad kutsunud mind fäärikeelsele loengule, mis puudutab Gröönimaad. Et saaksin keelt kuulata. Räägivad paar meremeest ja jutt puudutab Gröönimaa rannikul tormi käes olemise juhtumeid. Meenutatakse hukkunud meremehi. Oma osa etendab lugudes mees, kelle roomlased pea kaks tuhat aastat tagasi maha lõid. Vahepeal lauldakse. Üks laul kutsub üles Jeesuse verd tarbima. Nagu mingi vampiiride kokkutulek. Eks see ikka üks usureis ole. Kuna istun sõbrannadega täitsa esireas, ei pääse ma piibliseltsi koosolekult enne selle ametlikku lõppu kaks tundi hiljem. Ametlik lõpp tuleb koos Fääri hümni laulmisega.

Kella nelja paiku hakkab koridoridesse ja istumisnurkadesse kogunema kajutitest väljavisatud inimesi. Torshavnis maha minevad reisijad peavad poolteist tundi enne randumist välja kolima.

Saared on tihedas pilves. Mõnus jalutamise ilm. Kuiv, kerge tuulega, ilma leitsakuta. Peagi hakkab siiski sadama. Siia uuesti jõudes on suure tõenäosusega november ja kõik veel trööstitum.

Kuigi sõbrannad on maha läinud, ei saa ma teist poolaega siiski kajutis üksi sõita. Juba on keegi sisse kolinud.